Juhatuse liige peab ettevõtet juhtima korraliku ettevõtja hoolsusega ehk nii, nagu seda teeks mõistlik isik sarnastel tingimustel. Kriisiajal tähendab see kiiret tegutsemist, kuid seejuures peavad otsused olema ikkagi majanduslikult põhjendatud ja mõistlikult informeeritud.

Näiteks kui ettevõttel tekib võlgnevus ja selle likvideerimiseks soovitakse kiirelt müüa kinnisvara, tuleb viimase turuhinna tuvastamiseks üldjuhul konsulteerida ka hindajaga, et vältida selle alla turuhinna müümist. Nagu ikka, tuleb lähtuda mõistlikkuse põhimõttest ja kui turuhind on teada, pole vaja täiendavat infot selle kohta küsida.

Samuti ei tohi juhatuse liige võtta põhjendamatuid riske, mis alati sõltub kontekstist ja kriisiajal on põhjendatud võtta ka suuremaid riske, kuna vastasel juhul ei pruugi olla võimalik tagada kriisi üleelamist.

Nõuete sissenõudmisel peaks hoogu pidama

Juhatuse liige peab üldjuhul nõudma lepingupartnerilt sisse ka tekkinud võla. Tänases olukorras peab aga juhatuse liige analüüsima, kas nõude esitamine on majanduslikult põhjendatud, kuna selle tagajärjel võib lepingupartner minna pankrotti ja nõuded veelgi väheneda.

Näiteks võib olla majanduslikult põhjendatum võlgnevusest osaliselt loobuda või see ajatada, kuna sellisel juhul saab lepingupartner tegevust jätkata ja võlgnevuse vähemalt osaliseltki tasuda. Kuna üldjuhul tuleb võlgnevuse korral lepingupartnerile nõue esitada, siis selle tegemata jätmisel peab juhatuse liige olema valmis selle otstarbekust majanduslikult põhjendama ja tõendama.

Täna on paljud ettevõtted ka olukorras, kus neil on võlgnevus mitme erineva isiku ees – näiteks ollakse võlgu pangale, tarnijatele, üürileandjale, elektrifirmale jne. Sellisel juhul tekib küsimus, kas ettevõte võib ise valida, kellele ta võlgnevuse täidab või peab ta kõigile võrdselt tasuma näiteks proportsionaalselt võla suurusega.

Juhul kui ühte võlausaldajat on eelistatud teisi võlausaldajaid kahjustavalt ja ettevõtte läheb pankrotti, võib eelistamise eest karistada rahalise karistuse või kuni kaheaastase vangistusega. Kahjustava eelistuse hindamisel tuleb võrrelda erinevate kohustuste täitmise olulisust võlgniku majandustegevuse jätkamise seisukohalt.

Kui juhatuse liige valib sellise kohustuse täitmise, mis perspektiivis võib tagada ettevõtte eksistentsi ja kõigi võlgade tasumise ning eeldusel, et juhatuse liige ei riku samaaegselt oma muid kohustusi, näiteks kohustust esitada pankrotiavaldus, võib sellist käitumist pidada majanduslikult otstarbekaks. Samuti võib hinnata kohustuse, millega kaasneb viivise maksmise kohustus, täitmise eelistamist sellele, millega viivist ei kaasne.

Maksejõuetuse ohu vältimine

Samuti peab juhatuse liige jälgima seda, ega ettevõte ei ole muutunud maksejõuetuks. Ettevõtte on maksejõuetu siis, kui kohustusi ei suudeta täita ja see ei ole ettevõtte majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Täna on keeruline maksejõuetuse momenti tabada, kuna paljud ettevõtted ei suuda küll enda kohustusi täita, kuid ei ole teada, kui kaua kriisiolukord kestab ehk kas tegemist on ajutise maksejõuetusega.

Antud momendi tabamine on aga oluline, kuna pärast seda ei või juhatuse liikmed enam teha ettevõtte eest makseid (eranditega) ja kui peaksid tegema, vastutavad tekkinud kahju eest. Samuti peab juhatuse liige viivitamatult, kuid mitte hiljem kui 20 päeva jooksul esitama pankrotiavalduse.

Juhul kui maksejõuetuse momendi tuvastamine on keeruline, saab juhatuse liige enda vastutust minimeerida sellega, et tellib ettevõtte maksevõime tuvastamise asjatundjalt ja tegutseb vastava juhise alusel. Juhatuse liige peab arvestama võimaliku isikliku vastutusega ka siis, kui ettevõttel tekib maksuvõlg.

Nimelt vastutab juhatuse liige ettevõtte maksuvõla tekkimise eest, kui selle on põhjustanud tema tahtlus või raske hooletus. Raske hooletusega võib tegemist olla juba siis, kui ettevõtte arvelduskontol on raha ja maksuvõla tasumise asemel makstakse hoopis tarnijale. Seetõttu on oluline teha maksu- ja tolliametiga koostööd ja võimalusel maksuvõlg ajatada, et selle tasumine oleks võimalik.

Vastutuse küsimus

Sageli on ettevõtetes määratud raamatupidamise eest vastutama konkreetne juhatuse liige või muu isik, mis ei pruugi aga teisi juhatuse liikmeid vastutusest päästa. Nii peab mõistlikult tegutsev juhatuse liige ennast hoidma kursis ka teiste juhatuse liikmete pädevusaladega ja vajadusel koguma lisateavet ja kontrollima nende tegevust.

See võib tähendada seda, et iga juhatuse liige peab regulaarselt pisteliselt kontrollima tasutud maksude õigsust või maksuvõla olemasolu. Juhatuse liige saab enda vastutuse riski vähendada sellega, kui juhatuse liikmete pädevusvaldkonnad on vähemalt kirjalikult fikseeritud.

Seega peab juhatuse liige ka kriisiajal jälgima, et tema tegevus oleks majanduslikult ratsionaalne ja otsused mõistlikult informeeritud. Juhatuse liikme kohustuste täitmist tuleb siiski vaadata läbi kriisiprisma ehk põhjendatud on suuremad riskid, kiiremad otsused ja sellega ka mõnevõrra väiksem informeeritus.

Kokkuvõttes on oluline julgete otsustega tagada võimalikult paljude ettevõtete tegevuse jätkumine ja üheskoos kriis seljatada.