Juhtimisekspert Helme vs Vaher ainetel: kas juhi ja alluva konflikti korral peab ikka lahkuma alluv?

 (127)
"Nägime töökiusu legaliseerimist valitsuse tasandil."
Mart Helme lahkumas siseministeeriumis toimunud kohtumiselt Elmar Vaheriga
Mart Helme lahkumas siseministeeriumis toimunud kohtumiselt Elmar VaherigaFoto: Tiit Blaat

traditsiooniline „juhi ja alluv" tüüpi suhe töötab kaasajal aina vähem ja seda eriti teadmusorganisatsioonides. Seda asendab partnerlussuhe, kus töötajatel on erinevad rollid, kuid selle toimimise aluseks on võrdne lugupidamine kõigi suhtes, kirjutab juhtimisekspert Veigo Kell oma kommentaaris.

Küsimusele, kas juhtide ülesanne on mõelda ja alluvatel juhtide käske täita, vastab enamik juhtimisest midagi kuulnud inimestest eitavalt või vähemalt veidi kahtleb selles. Küsi aga, kas juhi ja alluva konflikti korral peab lahkuma alluv, kipub vastuseks tulema arvamus, et jah, lahkuma peab alluv. Vähemalt kumas selline arvamus läbi kõigist raadio nädalavahetuse olukorrasaadetest, mis kajastasid täiskuu aegseid pingeid ühes ministeeriumis ja selle haldusalas.

Paradoksaalsel kombel on tegemist ühe ja sama küsimusega, lihtsalt sõnastus on veidi erinev. Jutt käib sellest, kuidas me juhtimist ning erinevate juhtimistasandite inimeste rolle ette kujutame.

Kuulekate lammastega nutikat sõda ei pea

Kõigepealt, traditsiooniline „juhi ja alluv" tüüpi suhe töötab kaasajal aina vähem ja seda eriti teadmusorganisatsioonides. Seda asendab partnerlussuhe, kus töötajatel on erinevad rollid, kuid selle toimimise aluseks on võrdne lugupidamine kõigi suhtes. Kui hakata rääkima, et see on mingi iduettevõtete valdkonda kuuluv jura, siis lugege ükskõik millist intervjuud Kaitseväe või Kaitseliidu juhtidega, kus tõstetakse alati esile nutika sõjapidamise oskuse vajalikkust. Selge käsuliiniga organisatsioonides mõistetakse, et kuulekate lammastega nutikat sõda ei pea. Juhtide roll militaarorganisatsioonis on aidata kõigil oma oskuste ja kogemuste abil saavutada parimat ja nii peaks see olema ka igas teises organisatsioonis.

Samal ajal näeme igapäevases uudistevoos, kuidas mõnda ministeeriumi käsitletakse nagu isiklikku feodaalvaldust, kus ainus määrav asi on feodaali suva. Juhiks on feodaali raske nimetada, see eeldaks juhtimisvõimekuse ning empaatiavõime olemasolu ning võimet mõista oma tegevuste ja otsuste tagajärgi ideoloogiliste silmaklappide väliselt.

Juht = feodaal?

Kui keegi soovib uurida Dunning-Krugeri fenomeni reaalajas, siis praegu on selleks suurepärane võimalus. Enda võimekuse ülehindamine, võimetus seda mitte tajuda ning samal ajal mitte näha teiste inimeste võimeid ja panust on selle klassikalised ilmingud. Selline „juht" ei mõju halvavalt mitte ainult organisatsioonile, ebaadekvaatsel pinnal tekkinud hinnangud võivad rikkuda ka paljude inimeste karjääri. Süüdi on seejuures alati keegi teine ja süüdlaste leidmist ei takista isegi täielik absurdsus.

Kuna feodaalil kipub sisemise ebakindluse tõttu olema madal talulävi igasuguse, ka konstruktiivse kriitika suhtes, ümbritsetakse end kriitika vältimiseks „jah"-inimestega, kes ei esita ebamugavaid küsimusi ükskõik kui rumalate otsuste kohta. B-klassi võimekusega tegelastele on igasugune A-taseme seltskond ebamugav, sest need ei vaevu väljendama oodatud lugupidamist. Seda tõlgendatakse allumatuse ja vastutöötamisena. Et oma ebakindlust kuidagi kompenseerida, tuuakse pardale C-klassi tegelased, kes kellegi teise arvamuse ohustamiseks piisavalt hallid ning rünnatakse, halvustatakse ning alandatakse kõiki teisitimõtlejaid.

Töökiusu legaliseerimine

See, mida me praegu näeme, on töökiusamise legaliseerimine valitsuse tasandil. Teisiti on seda raske tõlgendada, sest kiusamisele ja kiusajatele ei rakendatud mitte mingisuguseid vastumeetmeid („kodurahu huvides") ning järgmiste ohvrite leidmine on ainult aja küsimus. Selleks sobivad kõik, kel peaks tekkima mingisugunegi avalik kahtlus sellise olukorra õigsuse üle.

Teataval moel aitame me vanadest juhtimisstereotüüpidest kinni hoidmisega töökiusamisele ise kaasa. Selle asemel, et küsida, mis ikkagi on tänapäeval juhi roll ja kas poleks aeg nii mõnedki ilmselgena tundunud tarkused üle parda visata, püüame me visalt vananenud arusaamu sobitada muutunud maailma. Väga inimlik, kuid küsimuste mitteküsimine on märk stagnatsioonist.