KARJÄÄRIVAHETUSE KOGEMUS | Vähem "mis oleks, kui" küsimusi ja rohkem julgust teha seda, mis meeldib

 (6)
Kalev Ellervee.
Kalev Ellervee.Foto: erakogu

Kui palju oleme endalt küsinud “mis oleks, kui…” ja seejärel asja sinna paika jätnud, sest see nõuaks suurt elumuutust või ümberharjumist. Või andnud uusaastalubadusi „sel aastal hakkan...“ Aga, mis oleks, kui pikka aega mõtteis keerlev idee teoks teha. Näiteks teha kannapööre ja uus elukutse ära õppida?

Me elame ajal, kus töö ei tähenda aastakümnete pikkust karjääri ühel ametikohal.

Loomulikult võib, aga pigem on see tänaseks juba harvem nähtus. Loomulikult tähendab karjäärivahetus või teise töökohta minek mõneks hetkeks elu peapeale pööramist. Mugavustsoon kaob. Mõni võib ilmselt kõrvalt mõelda, miks ma seda teen? Ometi olen selle enda jaoks ette võtnud. Mida ma nendest kannapööretest õppinud olen?

Langetatud otsus ei pea olema lõplik

Õppisin reaalklassis, olin huvitatud kõiksugu tehnikast ja sellega seonduvast ja loogiline samm olnuks siduda karjäär TTÜ ja infotehnoloogia- või inseneriteaduskonnaga. Mina valisin sel hetkel Tartu Ülikooli ja geoloogia. See oli mu esimene kannapööre. Ma ei saa täna väita, et see oli kuidagi vale valik. Mind köidab loodusega seonduv ja erialana on see mulle jätkuvalt huvi pakkuv. IT ja kõik tehniline, mis mind tegelikult ka tol ajal huvitas, jäi ootele. Teisalt köitis mõte näha tudengina Tartu-elu, mis kodulinna Tallinnasse jäädes oleks olemata jäänud.

Olles oma õpingutes lõpusirgele jõudnud, avastasin, et geoloogi ametis ei pruugi mul olla sellist tulevikku, nagu soovisin. Samas olen ka veendunud, et ei tohikski, hambad ristis, pingutada, millegi nimel, millega rahul ei ole. Ja kui eksid või teed sel eluhetkel vale valiku, on alati võimalus uuesti proovida.

Kui kibeled, tuleb proovida

Ma ei ole kindlasti seda tüüpi inimene, kes püsiks paigal ja lööks aega surnuks. Ilmselt on see tänase noorema generatsiooni DNA-s. Kui väljakutsed puuduvad, siis hakkab kiirelt igav ja tahaks proovida uusi asju - ka tööelus. Ülikooli kõrvalt läksin heade mõtete linnas tööle müügikonsultandiks Elisa esindusse. Ühel hetkel tõdesin, et müügitöö kõrval köidab mind rohkem kogu telekomimaailma tehniline pool ja see, mida tehakse taustal, et masinavärk töös hoida. Juhi julgustusel kandideerisin tootehalduriks, mis omakorda tähendas ka tagasi kodulinna Tallinna naasmist. See oli mõnes mõttes loogiline jätk müügitööle, kuid tehnilisemat laadi. Tootehalduri töö pakkus mulle mitu aastat piisavalt väljakutseid ja võimalusi seda tööd mugavamaks ja vähem ressurssi nõudvaks muuta, kuid ühel hetkel nägin, et uusi ideid ei tule ja töö hakkas rutiinseks muutuma. Kui töö ei sunni enam pingutama, siis kaob ka töö tegemiseks vajalik tähelepanelikkus ja vead on kerged tekkima. Oli aeg edasi liikuda.

Kui millegi nimel pingutada, on kõik võimalik

Uued võimalused võivad aga esile kerkida ootamatutest kohtadest. Ühel hommikul tööle sõites kuulsin raadiost programmist, mis võimaldab juba kõrghariduse omandanutel ümberõppida ja uus amet õppida. Oli aeg järgmiseks kannapöördeks ja ma ei mõelnud sellele väga kaua. Otsustasin, et juba keskkooli lõpus mõttes mõlkunud IT vajab lähemalt avastamist.

Kandideerisin Vali IT programmi ja pärast katsete läbimist osutusin valituks. Kindlasti ei ole selline muudatus kerge ja võib tunduda pea ees tundmatusesse hüppamisena, sest põhimõtteliselt pead sa oma kogu varasema karjääri selja taha jätma, loobuma praegusest tööst ja kolme kuu intensiivse õppe jooksul hakkama omandama uut eriala. Omakorda peab juba ümberõppe ajal ka praktikakohta otsima hakkama. Peas võib tekkida küsimusi „kas ma saan hakkama" ja „mis siis, kui". Aga miks mitte küsida, mida mul on sellest kõigest võita, mitte kaotada?

Häid inimesi märgatakse ja hinnatakse

Oma kannapöörete ajal olen ka õppinud seda, et kui teed midagi hästi ja huvitunult, siis seda hinnatakse ja pannakse tähele. Töötaja - eriti noore ja alles karjääri alustava inimese - arengus aitab väga palju kaasa juhtide julgustus ja toetus ning valmisolek nende kannapööretega kaasa minna. Kui noor ütleb juhile, et tahab oma praeguse töö asemele minna ja hakata õppima infotehnoloogiat, siis on juhil võimalus a) ta piltlikult öeldes maha kanda ja uut töötajat hakata otsima või b) julgustada ja leida võimalusi, kuidas üheskoos edasi minna. Mulle anti võimalus jääda IT-praktikale ja kasvada tarkvaraarendajaks ettevõttest lahkumata. Minus nähti võimalust, mitte kaotatud töötajat.

Arvatust loovam amet

Olenemata sellest, et töötan suurorganisatsioonis, annab see võimaluse lihtsamini välja mõelda startup'ilikus vaimus uusi lahendusi ja teenuseid-tooteid, mis veel paar kuud tagasi polnud idee tasandilgi olemas, või parendada olemasolevaid. IT-s kui erialas peab samuti olema valmis tegema pidevaid muutusi ja rutiinsest tööst on asi kaugel. Ka on vaja loovust - pead peas looma lahendused ja need üles ehitama. Usun, et oma tänases töös arendajana oskan oma eelnevatest kannapööretest saadud kogemusi tänasesse töösse rakendada ning kogemused erinevates valdkondades on andnud väärtuslikku teadmust, mitte pole olnud raisatud aeg.

Mis oleks, kui lubaksime endale, et proovime õppida midagi uut. Olgu selleks siis kas uus oskus, hobi või lausa amet. Töö moodustab meie elust väga suure osa ja patt on teha aastaid tööd, mis tegelikult rahulolu või tähendust ei paku. Seda enam, et kooli lõpetades ja eriala valides ei pruukinud veel mitmeid sel hetkel tulevikuametid olemaski olla.

„Kas ma saan hakkama?" - See on sinus endas kinni. „Kas see on raske?" - On, aga õige suhtumise ja pingutamisega saab hakkama. „Kas see on seda väärt?" - Ilmselgelt.

Ekspressi konverents 2020