1x
00:00

Suure osa oma ajast viibime neis kahes järgnevas seisundis: üks neist on enesekaitse seisund ning teine stiimulit ja vahendit otsiv seisund. Enesekaitse seisundit iseloomustab võitle, põgene või tardu reageering – olukorda ja teisi inimesi tõlgendatakse kui oponente. Sellele seisundile on omane teistest ülesõitmine, turvalisuse leidmine põgenedes, allaandmine, enda ja teiste ründamine, enda allasurumine, teiste eemale tõukamine jne. Seda seisundit kutsutakse ka negatiivseks stressiks.
„Nüüd stiimulit ja vahendit otsivat seisundit iseloomustab aga see, et teised inimesed on kui eesmärgi saavutamise vahendid. Sellele seisundile on omased võidu suunal liikumine, positiivsetest saavutustest tulenevad emotsioonid ja edunauding,“ rääkis Ojastu. Sellist seisundit kutsume ka positiivseks stressiks. Need mõlemad mainitud seisundid on hästi enesekesksed ja teenivad eelkõige meie endi huve. Lisaks on huvitav ka see, et need mõlemad seisundid on seotud stressiga. Et isegi see positiivse stressi nauding ja eesmärgipärane liikumine soovitu suunas on väsitav ja lõpuks võib meid läbi põletada. „Selleks, et seda ei juhtuks ja ennast tasakaalus hoida, on hästi hästi oluline kogeda tasakaalustavaid meelerahu hetki. See on küsimus sellest, kuidas astuda maha sellest igapäeva virr-varrist ja tuhinast; see on see, mida mindfulness praktika tegelikult meile kõigile pakub,“ lisas Ojastu.
Tähelepanu fokusseerimise ja teadliku juhtimisega võib juhtuda, et inimene suudab tulla nendest stressiseisunditest välja kohta, mida kutsutakse rahuseisundiks. See on see koht, kus kogu su süsteem hakkab taastuma.