Lõpeta kurtmine: see õpetab ainult asju kehvasti tegema

 (1)
Kurtmine ja masendus.
Kurtmine ja masendus.Foto: Anni Õnneleid

Täna ei tulnud üldse välja, ma olen ikka nii kehva selles, on jutt, mida mõtlevad või ka ütlevad päris mitmed pärast soorituse tegemist. Ka tippjuhid. Ka tippsportlased. Õigemini – eriti tippjuhid ja tippsportlased, kirjutab juhtimiskoolitaja ja coach Raimo Ülavere oma blogis.

“Põlvenõksu vastus”
Ometi kohtame sellist käitumist praktiliselt igas elu valdkonnas. Kuidas sul täna trenn läks? No üldiselt okei… aga lõigud läksid täiega pekki, need olid nii rasked. Kuidas sul võistlus läks? No ma ei saanud sellega hakkama ja see oli kehva ja… Kuidas sul esinemine läks? Ma ei tea, jalg ja hääl värisesid ja sõnad läksid sassi ja … Ja nii edasi. Esimene vastus kipub pigem olema sellest, mis metsa läks. See on ühelt poolt inimlik, intuitiivne vastus nn ahviajult ehk meie emotsionaalselt keskuselt, kes panebki veidi enam tähele seda, mis on valesti. Ja teisalt on see automaatne “põlvenõksu vastus” selgelt see, mis ei aita kaasa oskuste kasvule ega enesekindlusele.

Mida sa ütled pärast sooritust?
Lanny Bassham on laskmise olümpiavõitja ja maailma meister ja 35+ aastas kogemusega mentaalse tugevuse treener. Ning ta väidab oma raamatus “With Winning in Mind”, et kui enamik tippsportlasi saab üsna hästi hakkama mistahes soorituse kolmest osast kahe esimesega – ootuse faas ehk see, mida mõtleb ja teeb enne sooritust ning tegevuse faas ehk mida mõtleb ja teeb soorituse ajal – siis viimases faasis, ehk kinnistamise faasis ollakse hämmastavalt kehvad. Ent ometi on just see kolmas faas, lihtsamalt see, mida sa mõtled, ütled ja teed pärast sooritust see, mis oskust kinnistab ja enesekindlust kasvatab.

Seotud lood:

Kaks olulist tõdemust
Abiks on ehk kaks olulist tõdemust. Esiteks, psühholoogid väidavad, et täiskavanud inimene õpib peamiselt läbi enda positiivse edukogemuse. Üsna kehvasti õpitakse enda vigadest, ja teiste vigadest õppimine on pigem tore kõnekäänd kui tegelikkus. Ja teiseks veidi klišeelik, ent sellegipoolest tõene lugu kahest “hundist” – positiivsest/heast ja negatiivsest/halvast. Kasvab see, keda sa toidad. Ehk see, kuhu sa oma tähelepanu paned, seda sa ka õpid. Kui pärast sooritust minna maailmale kõva häälega kuulutama, kui kehvasti sul läks ja hakata tehtud möödalaske veel detailideni lahkama, siis sa õpid tõenäoliselt seda, kuidas asju kehvasti teha.

Alusta sellest, mida tegid hästi
Olen juhtidel ja sportlastel palunud alati alustada pärast sooritust endale tagasiside andmist sellest, mida ta tegi hästi. Tõsi, seda on mõnikord, pigem vast isegi sageli raske teha. Ent midagi teeb inimene või meeskond alati hästi, isegi kui tunne sees ütleb, et kõik läks pehmelt öeldes metsa. Psühholoogid kutsuvad seda ankurdamiseks – see, millest sul enda tagasiside, vestlus algab, selle külge ankurdub kogu ülejäänu. See on see, millest inimene õpib, kust ammutab enesekindlust tulevikuks.

Lõpeta kurtmine
Ja vähim, mida enesekindluse kasvatamiseks teha saab, kui ei jaksa korraliku struktuurse tagasisidega tegeleda – lõpetada tagantjärele hädaldamine, kurtmine selle üle, kui kehva sa oled ja mis kõik valesti läks. Niisiis: Mida ma tegin hästi? Ja siis: mida saaksin paremini teha? Ja lähme edasi.