Me oleme kõik suhete äris. Juhi ainus töö on saada karja liidriks

 (37)
Mailiis Ploomann.
Mailiis Ploomann.Foto: Jake Farra, Elisa

Inimestele on loomupärane tegutseda üldjuhul karjana koos, mitte üksi. Varem või hiljem tekib aga arusaam, et kari vajab juhti. Juhti, kes suudab oskuslikult inimsuhteid dirigeerida.

Kui inimeste käitumist teadlikult jälgida, on juba üsna lühikese aja jooksul võimalik täheldada, et kaks inimest saavad omavahel iseseisvalt (töö)ülesanded jagatud ning kokkulepped sõlmitud. Niipea kui lisandub kolmas liige, tekib varem või hiljem liider. Inimene tundub olevat karjaloom, kes üheltpoolt alati otsib n-ö Oma Karja, kuid teisalt tajub, et efektiivseks toimimiseks on karjal vaja juhti.

Loomariigis domineerib jõud, inimeste omas emotsioonid

Karja sisuline juht peab pidevalt kandma endas sõnumit, et tema peamine huvi ja eesmärk on tagada karja edukas toimimine. Loomariigis eluspüsimiseks piisab juhi pretendendil enamasti jõu demonstreerimisest. Inimeste maailmas, eriti aga ettevõtluses, omistatakse liidripositsioon sellele, kes ülejäänud kõige efektiivsemalt ning meeldivamate emotsioonidega ühise eesmärgi täitmiseni suudab viia. Just see viimane (emotsioonid!) on põhjus, miks pelgalt paberiga lehvitamine või kellegi ülemus olemine, ei oma mingit sisulist väärtust. Liidrile järgnetakse käsuta, kuna inimene otsib oma elus alati vaikimisi nii eduelamust kui ka sellest tekkivat naudingut. Kui keegi juhatab eduni kiiremini või lihtsamalt kui teised, ei oma ametinimetus enam mingit tähendust.

Seotud lood:

Kui inimesi on rohkem kui kolm, tekib alati liider. See ei pruugi sugugi olla formaalne juht. Kui aga formaalne juht ei mõista, et tema ainus töö on saada karja liidriks, on õige pea platsis ka konfliktid ning sisepinged. Mingist efektiivsusest ei ole mõtet unistadagi, talendid lahkuvad, kohanejad vajuvad mugavustsooni ning juht saab täita oma päevad tulekahjude kustutamisega.

Mälestus koorepurgist

Samas tuleb tõdeda, et vaatamata veenvale paralleelile loomade maailmaga, ei ole see inimeste puhul alati nii olnud. Minu sisetunde järgi jagunevad inimesed tänasel tööturul kaheks. Nendeks, kes teavad, mis on koorepurk ja nendeks, kes ei tea.

Esimene seltskond on täiskasvanuks saanud ajastul, kus töises elus oli veel üsna palju industriaalajastu jäänukeid. Inimesed olid paljuski rakendatud manuaalsele, rutiinsele tööle ning ettevõtetele tagas konkurentsieelise mastaabiefekt ja protsesside ülitäpne järgimine. Töölised pidid vastama standardile ning brigadir jälgis, et kvoodid oleksid täidetud. Otsustamine oli koondatud väikese juhtkonna (direktorite!) kätte ning ülejäänud ettevõte moodustas lihtsalt käsuliini ülevalt alla.

Veidi hiljem, 20. sajandi lõpus algas infoajastu, mis ehk veidi küll kaardipakki segas, sest ettevõtetesse hakkasid tekkima kompetentsikeskused (silod) ning otsustamine jagunes ekspertiisipõhiselt laiemale ringile (meritokraatia). Kuna aga konkurentsieelis põhines valdavalt kriitilise info või teadmiste omamisel ja rakendamisel, ei tekkinud mingit karjuvat vajadust ka inimeste üle üleliia pead ega südant vaevata.

Need, kes siiamaani mõistatavad misasi on koorepurk, kasvasid üles aga ühiskonnas, mida on kujundanud Google , YouTube, Apple, Facebook, Microsoft, Amazon jt ehk info oma olemuselt ei olnud midagi haruldast, pigem vastupidi. Kõike on vajadusel võimalik guugeldada ja juutuubida ning läbi sotsiaalmeedia on globaalne kontaktivõrgustik alati vaid mõne kliki kaugusel.

Muutunud nõudmised juhtimisele
Ettevõtete konkurentsieeliseks on muutunud kiire otsustamis- ning kohanemisvõime. Visiooni peavad ellu viima rohujuuretasandil võimustatud tiimid. Vastasel korral mälub organisatsioonikultuur tähtsate direktorite poolt elevandiluu tornis väljamõeldud strateegia lihtsalt hommikusöögi kõrvale pudruks ning sülitab nende suletud uste taga välja.

Vastavalt sellele, kuidas on arenenud ettevõtlus, on ajas muutunud ka nõudmised juhtimisoskustele.
Päris brigadiri ajastus on ehk veel kinni vähesed kollektiivid, ent arvestatav hulk ei ole siiski ka lahti lasknud infoajastu teadmiste põhistest loosungitest, kus juht on targem ja otsustab ning vastutab! Maailm meie ümber on aga sealt ammu edasi liikunud. Sellega koos ka kõik head spetsialistid - sõltumata nende sünniaastast. Eksitav on arvata justkui nõuaks vanus erinevaid juhtimisvõtteid. Lihtsalt need, kes on kunagi koorepurke pesnud ning taara tagastuspunktis nendega järjekorras seisnud, on harjunud ka direktorite ning käsuliinidega. Seega näinud aastakümnete jooksul ka seda, kuidas need on toiminud ning kasu toonud. Noorem põlvkond elab aga tänasel ettevõtlusmaastikul ja oskab kohe olla nõudlikum. Sellele nõudlusele peab suutma vastata iga ettevõte, kes soovib alanud kümnendil ellu jääda!

Oskus inimesi lahti kodeerida

Kaasaegse juhtimise alustalaks on mõistmine, et juhtida ei saa ettevõtet ega osakonda. Juhtida saab inimesi. Ja inimene on üks emotsionaalne loom, kes nagu öeldud liigub (alateadlikult) naudingu poole. Ent mõistagi saab naudingust rääkida alles siis, kui elementaarsed baasvajadused on rahuldatud. Trikk seisneb nüüd selles, et hea juht oskab lahti kodeerida, millisel trepiastmel erinevad tiimiliikmed parajasti paiknevad, millest unistavad ning kuidas nende unistuste poole üheskoos liikumine ettevõttele kasulikuks muuta.

Sõltumata ettevõtte tegevusvaldkonnast, on juhtide tööpõld alati inimsuhete dirigeerimine. Nii üksikisiku teekonnal, iseendaks kasvamisel kui tiimiliikmete vahelise sünergia loomisel. Juhi ülesanne on koguda kokku just need isikuomadused ja oskused, mis tiimi terviklikult maksimaalselt hästi toimima panevad, mõistes, et inimesed on erinevad ning mitte mingil juhul standarditele vastav masstoodang.

Käimalükatud vurrkann

Inimesed on unikaalsed, igaüks oma tausta, soovide, unistuste ning eelistatud käitumisviisidega ning tõeliselt võimekates tiimides saavad kõik liikmed panustada justnimelt isiklikele tugevustele. Juht on sealjuures see, kes erinevad tiimiliikmed omavahel ühtseks tervikuks seob ning hoolitseb selle eest, et suhted konstruktiivsed püsiksid. See kõik on tõsine töö. See võtab aega ja energiat. See on kohati tüütu ning kurnav. Kui seda aga teadlikult ja õigesti teha - siis on see ääretult tulemuslik!
Hea juht suudab oma tiimi käima lükata nagu vurrkanni. Nooremale põlvkonnale selgituseks, et see on talisman, mida kasutab peategelane filmis „Inception" aru saamaks, millises reaalsuses ta parajasti viibib ;).

See on paganama hea tunne, kui see vurrkann iseseisvalt keerlema jääb. Tõsi ta on, et päriselus mitte igavesti, ühel hetkel peab juht taas panustama, ent enam mitte mikromanageerides ja liiga vara, vaid just siis, kui vaja. Õigel hetkel, elegantselt uuesti hoogu andes. Muidu lööb vurrkann laperdama ning hoog raugeb.