Negatiivsed mõtted ei ole otseselt probleem, probleemiks on neile omistatav tähtsus. Sa võid valida, kas uskuda neid mõtteid kui tõde ning elada nende haardes või tunnistada neid nagu miljoneid teisi aistinguid, hinnanguid ning tundevirvendusi, mis iga päev peast läbi käivad. Neis on küll informatsiooni, aga see pole absoluutne tõde.

Et paremini selliseid mõtteid ära tunda, toome näiteks 40-aastase naise, nimetagem teda Kariniks, kes sooviks minna ülikooli ja saada bakalaureuse kraad, aga kes ei saa jagu oma kahtlustest.

1. Eeldamine

"Kui ma lähen nüüd kooli, siis kõik 20-aastased vaatavad imelikult, et mis mina siin teen. Ja ma ei ole koolis juba paarkümmend aastat käinud, nii et ma ilmselt kukun kõikidel eksamitel läbi."

Kui Karin mõtleb ülikoolile, siis hakkab ta kohe eeldama. Aga tegelikult ei ole mingit tõendust selle kohta, et selline ebameeldiv visioon oleks tõsi. Kui me eeldame midagi, siis täidame tühikuid ebasoovitava stsenaariumiga. Tegelikkuses aga on võimalikud ka paljud positiivsed tulemused.

2. "Peaksin"

"Minu vanuses inimene peaks teenima kaks korda rohkem, kui mina praegu."

Karini stress oma plaanidest tekib ka mõtetest, kus ta peaks oma eluga olema või mida tal tuleks teha. Selline mõtteviis võib tunduda positiivne - nii justkui motiveeriks ennast eesmärke saavutama. Aga tegelikult seab ta endale jäikasid standardeid, mida tal pole õnnestunud saavutada. Tema "peaks"-il ei ole mingit pistmist enesest hoolimisega või tema enda väärtustega.

Kui Karin mõtleb, mida ta päriselt soovib, siis kõrge palk ei ole selle nimekirja tipus. Ta soovib haridust, et areneda ja edasi liikuda töös, mis on talle oluline. Tema "peaks" tuleneb sellest, et ta on omaks võtnud teiste ootused ning võrdleb ennast näiteks naabriga. Selliste mõtete kuulamine veenab teda, et ta ei jõua kunagi piisavalt kaugele.

3. Must-valge või kõik-või-mitte-midagi mõtlemine

"Kui ma ei lõpeta kiitusega, siis pole sellest pingutusest mingit kasu. Siis ma olen luuser"

Siin on Karin otsustanud, et ta saab kas viisi või ühtesid, mingeid vahepealseid variante ei ole. Selline perfektsionism paneb teda ennast nägema läbikukkujana, ükskõik millised on tulemused.

Tegelikult on nende kahe äärmuse vahel palju positiivset, mida ta tõenäoliselt saavutab: oskused ja teadmised, mida ta omandab, uhkus sellest, et astus oma eesmärgi saavutamiseks samme. Ta võib teha vigu, aga see ei võrdu nulliga. Kui ta õpib oma saavutusi hindama ning ei lase eksimustel ennast varjutada, siis ta areneb pidevalt edasi.

4. Katastroofi ennustamine

"Kui lähen õppima, siis ma ei saa oma tööd enam tagasi. Mul ei ole enam raha. Kui ma läbi kukun, siis on mul nii häbi, et sure ära."

Karini muretsev meel on jõudnud eelduste tegemiselt halvimate stsenaariumite ette kujutamiseni. Läbikukkumine on nii õudne, et ta ei taastu sellest iial. Katastroofi ennustamist võib nimetada ka tõenäosusveaks, sest inimene ülehindab millegi väga halva juhtumise tõenäosust.

Meil on kalduvus eeldada, et kui juhtub kõige halvem, siis me ei suuda sellega toime tulla. Võimalus, et arukas ja motiveeritud Karin kukub koolis läbi ja ei suuda leida tööd on naeruväärselt väike. Aga kui ta jääb uskuma oma negatiivseid mõtteid, siis ta kaotab reaalsustaju.

5. Tunded vs faktid
​
"Isegi kui ma ainult mõtlen sellest, kuidas ma astun klassiruumi, tunnen ma häbi ja paanikat. See näitab, et see on halb mõte ja ma ei saa sellega hakkama."

On väga lihtne lasta oma tunnetel luua lugu sellest, milline oleks ülikooli kogemus. Kui ta tunneb ennast rumalana, siis see tähendab, et ta on rumal. Aga tunded ei ole faktid.

Meie tunded armastavad tekitada narratiive sellest, kas me oleme edukad või kas me meeldime teistele. Aga sageli on need lood tegelikkusest kaugel.

Nüüd, kus on teada, millist tüüpi automaatsed negatiivsed mõtted on, püüa vaadata, kas leiad neid ka enda mõtlemisest. Kui vaja, siis tasub pidada negatiivsete mõtete päevikut, mis võimaldab neid ratsionaalselt analüüsida. Ära omista negatiivsetele mõtetele liiga suurt tähtsust!