Selline sooline jagunemine on suur löök nii majandusele kui ka naistele endile, kes jäävad ilma huvitavatest võimalustest tööturul. Millised on peamised takistused naiste IKT valdkonda õppima ja tööle asumisel ning kuidas neid tõkkeid ületada, uurisime sel talvel Emori abiga. Kokkuvõtte esimestest tulemustest teeb võrdsuspoliitikate osakonna nõunik Helen Biin.

Põhjuseid, miks naised IKT sektorist välja jäävad, on mitmeid, kuid üheks juurprobleemiks võib pidada soolisi stereotüüpe. Stereotüübid on levinud nägemust sellest, mis on tüdrukutele ja poistele sobilikud tegevused, huvialad ja eluvalikud. Stereotüüpe vahendavad nii vanemad, sõbrad, kool, õpetajad, meedia kui avalikud eeskujud ning need väljenduvad ka organisatsioonikultuuris. Seda, et stereotüübid mõjutavad tüdrukuid ja naisi igal IKT suunas astutaval sammul, kinnitavad ka uuringu käigus intervjueeritud õpilased, valdkonna üliõpilased, tööandjad ja eksperdid. Kuigi soostereotüüpidest lähtuv suunamine ei ole pahatahtlik, sageli isegi mitte teadlik tegevus, seavad sellised sõnumid noorte valikutele raamid. Just seetõttu peame stereotüüpseid seisukohti - nii endale omaseid kui ühiskonnas laiemalt levivaid - senisest enam teadvustama.

Noorte kujunemisel on oluline kodu ja vanemate toetus Erandiks pole ka huvi IKT valdkonna vastu, kus vanematel on võimalus lapse huvi sütitada, nagu kirjeldab enda kogemust tarkvaraarendaja Kadri:

Kuna vanemad on mul IT-inimesed, siis isa istus minuga üks õhtu maha ja õpetas mind html-i tabelit tegema, mis oli tollal kõige kõvem sõna üldse. See oli see turning point mu jaoks.

Teisalt on vanemate käes ka võim laste huvi pärssimiseks - olgu huvi ja indu jahutavate hinnangutega või valides, millistes huviringides laps osaleb. Sageli on just vanemad need, kes suunavad tütarlapse robootikaringi asemel tantsima, leides, et see on tütarlapsele sobilikum. Vanemate hoiakud tütrele või pojale sobilike valikute kohta on sageli üsna stereotüüpsed hoolimata sellest, milline on konkreetse lapse enda huvi või võimekus. Nii kinnitab näiteks PISA uuring, et võrdselt heade matemaatika teadmistega poiste ja tüdrukute puhul eeldavad vanemad, et just poisid teevad karjääri teaduse ja tehnoloogia vallas.

Vanemate kõrval mõjutab noorte enesekindlust ja valmisolekut IKT valimisel see, mis toimub koolis. Oluline on nii võimalus valdkonnaga kokku puutuda, kui ka see, kuidas IKT-d tutvustatakse, kes seda teeb ning millised on õpetajate sõnumid poistele ja tüdrukutele.

Huvi tekkimiseks peab noorel olema võimalus IKT-ga kokku puutuda, kuid täna ei sisalda riiklik õppekava kohustuslikku informaatikaõpet. Sestap alustavad koolid õpilastele digiteemade pakkumist väga erineval ajal ning ebaühtlane on ka valikainetes pakutav sisu. Noorte esmase valdkondliku kogemuse saamise aeg ja viis on seega üsna juhuslikud ning paraku ei ole kõigil huvilistel võimalust ka huvihariduse raames IKT teemadega tegeleda. Näiteks meenutab oma kehva kogemust Tallinna gümnasist Helen:

Ma mäletan algklassis, et ma tahtsin jubedalt robootikaringi minna, aga see oli ainult poistele mõeldud. Seal oligi kirjas „Poiste robootikaring", aga see niimoodi huvitas mind. Läksin sinna ja küsisin, kas ma saaksin palun siia ja siis öeldi, et ei.

Inspireerivad õpetajad suudavad lastele anda tiivad - nad äratavad valdkonna vastu huvi, julgustavad noori katsetama ja sisendavad neisse enesekindlust. Kahjuks on aga paljud tüdrukud koolis saanud õpetajatelt sõnumi, et reaalained ja tehnoloogia pole tüdrukutele jõukohased ega sobilikud:

Matemaatika- ja füüsikaõpetaja ütles meile, et meil ei ole mõtet tunnis olla, sest tüdrukud ei ole võimelised reaalaineid omandama, tüdrukud ei ole võimelised matemaatikat ja füüsikat õppima. Võib-olla sealt algas ka mingisugune vastumeelsus füüsika vastu. (Sandra, gümnasist Tallinnast)

Kui üldhariduskoolis tajutakse, et tehnikavaldkonda ei peeta tüdrukutele sobivaks ja võimetekohaseks, siis õhkkond kõrgkoolides on IKT-d õppivate naiste hinnangul üldjoontes toetav ja positiivne. Head õlatunnet tajutakse nii kaastudengitelt kui õppejõududelt ning see on oluline, et õpingud sujuksid ning katkestamismõtteid pähe ei tikuks. Siiski tunnevad naised, et peavad nn meeste valdkonnas rohkem pingutama ning tunnustuse saamine on keerulisem. Näiteks meenutab IT ettevõtja Katri oma kooliaega:

Meestudengid kindlasti on ka häälekamad. Ma ei saa öelda, et nad oleksid oma ülikoolitöös alati korrektsemad. Naised kipuvad olema püüdlikumad. Kui nad on n-ö meeste maailmas, siis nad rabelevad endal vere ninast välja ja saavad ikka nibin-nabin sama tunnustuse, kui mehed midagi lihtsat teevad.

Kuigi õhkkond kõrgkoolis on pigem toetav, on naistudengitel sageli alateadlik valmisolek negatiivseteks kommentaarideks ja meeskolleegidega võrdlemiseks. Mõne jaoks on hirm paraku ka realiseerunud, näiteks kirjeldab IT-süsteemide arendamise tudeng Annika enda kogemust nii:

Mind õppejõud nimetas blondiiniks, kui ma küsisin mingit asja. See oli mingi aine, kus oli à la mingi esimene või teine tund, à la kohanemise aeg, ja ma küsisin midagi lihtsalt, mis oli täiesti õigustatud küsimus, ja siis ta kommenteeris: „Noh, blondiinid, ei saa aru või?"

IKT sektoris töötavad naised tajuvad, et valdkonnas levinud nn läbikukkumise kultuur, kus ebaõnnestumisi nähakse tööprotsessi loomuliku ja arenemist võimaldava osana, toetab neid. Naistele, kes seavad endale kõrgeid, vigade tegemist mittelubavaid sooritusstandardeid, mõjub selline töökultuur vabastavana.

Selles, kuidas tajutakse töökohal naistesse suhtumist, on intervjueeritavate kogemused vastuolulised - oli neid, kel polnud oma kolleegidele midagi ette heita, kui ka neid, kes on tundnud ebavõrdset kohtlemist. Erinev kohtlemine võib väljenduda tähelepanus ja toes, mida meeskolleegidele lahkemalt pakutakse, kui ka suhtumises, et valdkonnas töötavad naised peavad enda tõestamiseks meestest enam pingutama, on rumalamad ning vajavad baasteadmistes abi. Tõeliselt ebameeldivad kogemused meenuvad pigem seoses ettevõtteväliste partneritega. Tootearendusega tegelev valdkonna juht Mari kirjeldab enda kogemust:

Me olime hästi pikalt suhelnud juba e-maili teel ühe Balti partneriga väga hästi. Siis me leppisime kokku, et teeme Eestis mingi kohtumise, kuhu siis nemad tulevad kohale ja mina tulen ja siis arutame. Ja siis kui ma läksin sinna ruumi sisse ja ennast tutvustasin, et ma olen Mari, siis sain aru, et see pintsakuga tõeline direktor oli täiesti šokis. Eesnime järgi ta polnud saanud aru, et ma olen naine. Mind ei ole elus rohkem solvatud kui too hetk. Ta küsis, et kas sina oledki see tiimijuht. Ma ütlesin, et jah, ja siis ta ütles, et too meile siis kohvi või midagi ja me hakkame omavahel arutama. Õnneks oli mul see ettevõtte juht ka seal laua taga ja tasandas ära selle. Aga ma ei osanud öelda ka midagi. Enne olime suhelnud nagu võrdsed partnerid ja kui ta nägi, et ma olen naine, siis oli totaalne muutus.

Tüdrukute ja naiste jõudmine IKT valdkonda on üsna juhuslik ning sõltub väga palju sellest, millise „loteriipileti" noor elus on tõmmanud - kas tema vanemad oskavad neiu huvi märgata ja toetada, kas koolis või huviringis avaneb võimalus teemaga tutvust teha ning õnn inspireeriva õpetajaga kohtuda, kas töökohal on õhkkond toetav või lahterdatakse naised andetuteks. Paraku võib minna ka nii, et tärkava huvi trambivad maha negatiivsed kommentaarid kodus, õpetajate ja õppejõudude vihjed tüdrukute andetusele ning liigne enesetõestamise koorem töökohal. Kindel on see, et juhus ja iganenud stereotüübid ei tohiks nii tugevalt mõjutada tüdrukute ja naiste võimalusi ennast IKT vallas teostada