Tudengina tööl: õppimine ja töö täiendavad teineteist, mitte ei jäta millestki ilma

 (7)
Sergei Eensalu.
Sergei Eensalu.Foto: Erakogu, Elisa

Õppimise ja töö ühendamine on igati võimalik, kuid nõuab tahet, töökust ning koostööd töötaja ja ettevõtte vahel, kirjutab Elisa kliendiinfoteenindaja ja informaatika tudeng Sergei Eensalu.

Tarkusekuu toob paljudele pähe õppimismõtted. Mõeldakse, „mis oleks, kui...", kuid tihtipeale jäävadki need vaid mõteteks, kuna leitakse, et töö vajab tegemist, aega ju ei ole. Tegelikult on nende ühendamine aga lihtne, kui seda ise tahta. On vaja pealehakkamist, läbimõeldud ajaplaani, mis nõuab omajagu planeerimist, aga ka kokkuleppeid tööandjaga.

Ka noored lähevad tihti kogemuste omandamise soovis kiirelt tööle ja õpingud võivad jääda tagaplaanile. Kardetakse, et tööandja ei võimalda õppimist või ei suudeta kahte korraga teha. Pigem loobutakse sel hetkel õpingutest kui tööst, sest tööturul on kogemused hinnas. Kardetakse nö rongist maha jääda. Samas aga olen mina veendunud, et noort arendabki töö ja õpingud käsikäes.

Näe takistuste asemel võimalusi

Kui kõik tundub mõtteis või teoorias lihtne, siis kuidas seda päris elus ikkagi teha? Esiteks tasuks alustada positiivse mõtteviisiga - näha kinniste uste asemel hoopis võimalusi, kuidas neid avada. Mina olengi nii teinud. Seega ei tasu mõelda kõigile takistustele või keerulistele punktidele, mis paratamatult sellise elukorraldusega kaasnevad, vaid tuleks hinnata, mida see hoopis võimaldab sul teha. Võib olla on selle käest lastud võimaluse hind mõni ihaldusväärne töökoht karjääriredelil, mis ühel hetkel kättesaamatuks jääb?

Kindlasti ei maksa uisapäisa tegutseda, vaid tuleb kõik detailselt läbi mõelda: kuidas näevad välja töö- või ülikoolipäevad, kuidas jaguneb koormus ning milliseid muutusi see elukorralduses laiemalt kaasa toob. Näiteks minu puhul on see kaasa toonud päris palju muudatusi. Õppides Tartus informaatikat jagan elu pealinna ja heade mõtete linna, Tartu, vahel. Kuigi töökoht on peamiselt pealinnas, saan vajadusel kaugtöö vormis paindlikult tööasju teha ka mujalt. Kuigi eelkõige naudin just tiimitööd ja töökaaslastega näost näkku suhtlemist.

Tööandjaga usalduslik koostöö

Selleks, et taolist Tallinn-Tartu trajektooril kulgevat elukorraldust võimaldada, pidin leidma õige viisi kooli- ja tööelu ühendamisel. Pidin oma juhiga välja mõtlema terve skeemi, kuidas teha niimoodi, et selline korraldus oleks nii mulle kui ka ettevõttele kõige mugavam. Kokku tuli leppida töötamise graafik, koormus ning reeglid, mille alusel tööd teen.

Usungi, et tänapäeval on ettevõtted juba aina enam seda meelt, et teadmiste omandamine ei takista tööd, kuid paratamatult on veel ka neid, kes vananenud juhtimisviiside tõttu seda arvavad. Arvan, et selline mõtlemine on vägagi lühinägelik. Haridust omandav noor on ka väga väärtuslik tööpere liige ettevõttele, kus ta töötab. Kuna ülikooliharidusega suudab ta tuua ettevõttesse hulgaliselt ajakohast lisaväärtust ja panustada oma teadmistega firma arengusse. Seega peaksid tööandjad nägema seda suure plussina, kui inimene soovib uued teadmised oma töös kasutusele võtta.

Lisaks saab organisatsioon noorele õpingute kõrval pakkuda arenguvõimalusi praktika näol. Nii olen ennast täiendanud enda ettevõttes praktikat tehes, avaldades soovi anda endast parim arendusosakonnas vastavalt õpitavale erialale. Seda teha ka sain ja usun, et mina ja mu eriala aitavad ettevõttel erinevates valdkondades areneda. Kui vaadata enda ümber, siis tegelikult igal pool ümbritseb meid informaatika.

Kui antakse võimalus, tuleb ka olla valmis vastutama

Äärmiselt oluline on aga meeles pidada sedagi, et kui tööandja tuleb tudengile vastu, peab ka töötaja seda ise olema valmis tegema. Võimalustega kaasneb alati suurem vastutus. Pean pingutama nii tööl kui ka koolis. Ma ei saa klientidele pakkuda seetõttu halvemat teenindust, kuna olen koolitööst ülekoormatud või väsinud. See paistaks kohe silma klientide tagasisidest. Samamoodi on teistegi töötulemustega - eesmärgid on täitmiseks ja ma ei saa ega taha lati alt läbi joosta, et teha kehva sooritust. Kui mind usaldati, ei saa ma seda kuritarvitada.

Usun väga, et kes-teeb-see-jõuab mentaliteet viib edasi ning noor peab olema ka ise aktiivne uute võimaluste leidja ja küsija. Seega tahan kõiki julgustada avatult mõtlema. Usun, et kõige produktiivsem aeg on vahemikus 20-30 eluaastat, mil karjääri nimel peaks palju pingutama. Ei tohi lasta šanssi käest. Tuleb proovida, isegi kui kardad. Isegi, kui ei tea või kui kahtled, proovi! Isegi, kui proovimisest midagi ei juhtu, saad kogemusi ja teadmisi ning see aitab mõista, mida päriselt tahad.

Kui sel sügisel jäi õppima minek veel vaid loo alguses mainitud mõtteks, siis ära heida seda mõtet peast ja tegutse. Paljudes õppeasutustes on avatud ka talvine vastuvõtt. Kasutagem võimalust!