Unusta eesmärkide seadmine. Tee hoopis nii…


Alpinist.
Alpinist. Foto: Scanpix/, Caters News Agency

Sellise provokatiivse pealkirjaga meili sain hiljuti James Clearilt, raamatu Atomic Habits autorilt. Ent paradoksaalselt, see, mida ta eesmärkide “asemele” pakub, on ometi metoodika, mida kasutavad just eesmärgistamisel maailma ühed parimad juhid, organisatsioonid, sportlased, kirjutab juhtimiskoolitaja ja coach RAimo Ülavere oma blogis.

Alustuseks James Clear'i abiga sellest, miks siis eesmärkide seadmine n.ö klassikalisel moel ei tööta? Läbi eesmärgistamise arenguhüpete tegemist ja eesmärkide tähtsust propageerivad pea kõik kaasaegsed juhtimisjutud, olgu teemaks inimeste juhtimine, projektide või organisatsioonide juhtimine või ka olümpiavõiduni pürgimine. Ühes on neil kõigil muidugi õigus - eesmärgistamine on igal juhul parem kui sihitu rapsimine, vähemasti on eesmärkide seadmisega tehtud katse hakata liikuma soovitud suunas. Ent see pole veel kaugeltki kõik, eesmärgistamise "kunsti" valdamine ja eesmärgi sõnastamine ei ole veel tulemusele kuigi palju lähemale viinud.

Tulemuse seos eesmärgiga

See tundub ju nii loomulik ja elementaarne - selleks, et midagi saavutada, peame seadma eesmärke. Millist kohta tahan MMil, palju tahan ärist raha kokku saada või millist hinnet tahan eksamil saada. Enamik meist on sarnaseid eesmärke püstitanud, mõned neist on ka täitunud. Ja samas enamik mitte. Vaadates neile tagasi, siis... kas viga oli tõesti kehvades eesmärkides? Mida rohkem selle peale mõelda, seda enam jõuab ehk kohale arusaam: tulemuse saavutamisel ei pruugi olla liiga palju pistmist sellega, kuidas me eesmärki seame. Küll aga on väga palju, et mitte öelda kõik sõltuvuses sellest, kas ja kuidas me keskendume protsessile, tegevustele, mis viivad tulemusteni.

Seotud lood:

Kaotajatel on võitjatega sama eesmärk

Vaid paar näidet sellest, et eesmärgid ei pruugi olla see "võlukompass", mis meid saavutusteni viib. Ilmselgelt oleme me kõik n.ö võitjate lummuses. Me imetleme inimesi, kes on midagi suurt saavutanud ning kuulame ammuli sui, kuidas nad räägivad, et "juba lapsepõlves tahtsin saada maailmameistriks". Võib-olla. Ent me unustame ära, et täpselt sama tahavad kõik või vähemasti suurem osa, kes on MMile jõudnud. Tööintervjuul tahavad kõik kandideerijad tööd, ent ainult üks saab. Kõik tahavad olla parimad, täpsemalt, kõigil on eesmärk olla parim. Kui aga kõigil, nii võitjatel kui kaotajatel on sama eesmärk, siis ei saa eesmärk ise olla see konkurentsieelis, mis võitjaid ja kaotajaid tulemuste reas eristab.

Eesmärgi seadmine võib isu kahandada

Ja teine näide - kummalisel ja üllataval kombel võib eesmärgistamine meid aga ka hoopis kaugemale viia sellest, mida me tahame. Nimelt kinnitavad käitumisökonomistid, et eesmärkide seadmine - eriti selliste eesmärkide, mis on seotud isiklike käitumisharjumuste muutustega - tekitab sageli inimeses tunde, et ta on juba suure töö ära teinud. Ehk pärast eesmärgi sõnastamist on juba tunne, et hulk tööd on tehtud, nüüd võib veidi puhata...Ent tegelikult pole ta veel astunud ühtegi konkreetset sammu, teinud ühtegi reaalset tegevust, mis teda soovitud tulemusele lähemale viiks.

Kuidas keskenduda protsessile ehk OKR

Niisiis, tulemuse toob mitte ülihästi sõnastatud eesmärk, vaid keskendumine protsessile. Aga kuidas seda teha? Kuidagi peaks ju siiski mingi sihi, suuna panema ja kuidagi peaks ka protsessi siis paika panema... Siinkohal tuleb abi ehk ka üllatavast kohast - eesmärgistamise ja ära tegemise mitteametlikelt maailmameistritelt. Google, Intel, Bill Gates, U2-e laulja Bono, Sky rattatiim ja nii edasi, nimekiri on pikk ja kasvab kiiresti. Neid kõiki seob üks asi: nad kõik kasutavad tulemuste tegemiseks nn OKRi (Objectives Key Results) süsteemi.

Loe veel

Lugesin John Doerri raamatut "Measure What Matters", mis ilmub aprillis ka eesti keeles. Ja see metoodika, ehkki tuntud kui üks eesmärgistamise viis, teeb just seda, mida vaja. Ehk keskendub tulemuse asemel protsessile. Kuidas siis?

Loogika on iseenesest ülilihtne ja koosneb vaid mõnest sammust:

1. Vali välja, millised 2-3 kõige olulisemat teemat, millega järgmise 3 kuu jooksul on vaja või millega tahad tegeleda. NB Teema/siht ei pea olema mõõdetav ehk ta EI OLE klassikalises mõttes eesmärk ehk soovitud tulemuse kirjeldus (mõõdetav, spetsiifiline, ajas määratletud jne).

Näide: "Suurendada võtmeklientide osakaalu müügis" või "Kasvatada võimekust hoida keskendumist ja ühtlast pingutust lõpuni"

2. Iga teema/sihi alla leia 3-5 konkreetset TEGEVUST, mille tegemisel sa sammu edasi astud, sihi suunas liigud. Ja need peavad olema mõõdetavad.Tegevused on väga konkreetsed: 3 korda nädalas teen seda või iga neljapäev teen seda.

Näide: Iga nädal 2 kohtumist võtmeklientidega/Võtmeklientidele eraldi teenuspaketi tegemine/Uue kliendihalduri värbamine

või siis

Kavatsuse ja võtmetegevuse kirja panemine enne iga võistlust/Keskendumisharjutus enne starti/Ootamatu pingutuse treenimine vähemalt 1x nädalas

3. Pane tegevustele mõõdikud. Lihtsaim mõõdik on n.ö linnuke ehk tehtud/tegemata. Ent võib ka näiteks skaala 0-1ni, nagu tehakse seda Google'is, kus 0=ei teinud üldse midagi ja 1=tegin kõik ära. Hindamisel on ehk ka mõistlik kasutada oma pead ja hinnata tegevust ka kvalitatiivselt - kui tegevus oli näiteks 3 kohtumist nädalas ja tegid need ära küll, ent 1 neist oli ikka suht-koht mõttetu, siis kvaliteedi arvelt saab hinnangut alandada.

4. Tee tegevusi. Tee tegevusi. Tee tegevusi. NB ÄRA VÕTA kergekäeliselt lauale teemasid, mis pole OKRis kirjeldatud. Fookuse hoidmine, teemade prioritiseerimine on ülioluline ja üks võtmetegur, et hea tulemuseni jõuda.

5. Enne järgmist kvartalit, perioodi, mõõda, analüüsi, tee järeldused ja pane uued temad lauale. Mõni võib ka samana jätkuda. Ikka kokku max 2-3 teemat korraga.

Muidugi on siin veel nüansse kui läheme organisatsiooni ja meeskondade juurde, kuidas OKRid panna omavahel suhestuma jne. Ent olemus jääb ikka samaks: Esiteks, teema/siht ja siis 3-5 mõõdetavat tegevust konkreetse ajaperioodi jooksul.

Lase tulemusest lahti

Miks OKRi tüüpi eesmärgistamine töötab? Sest sunnib meil teemasid prioritiseerima (kõik ei saa igal ajahetkel samavõrra tähtis olla!), võimaldab lahti lasta tulemusest ning keskendub rohkem sellele, mis on meie kontrolli all ehk tegevustele. Teeb need tegevused mõõdetavaks, plaani usutavaks ning hoiab ka motivatsiooni õiges kohas - motivatsioon on tegevuste tagajärg.

Ehk teisisõnu. Selle asemel, et panna kõvasti auru ja kirge eesmärkide sõnastamisele ja lihvimisele - kui sa tahad midagi saavutada, siis on ehk tulemuslikum olla kirglik hoopis protsessi, tegevuste suhtes. Tulemus on tegevuste tagajärg. Saavutavad need, kes teevad, mitte need, kes ehk ilusamini oskavad eesmärke sõnastada.