Ettepanek: Jagame teadusraha ettevõtjaile

 (22)
Ettepanek: Jagame teadusraha ettevõtjaile
Foto: Ester Vaitmaa

Arengufondi koostatud nutika spetsialiseerumise analüüs ning selle raames välja valitud suurima potentsiaaliga kasvuvaldkonnad Eestis on täna kõige konkreetsem nimekiri sektoritest, mille arendamisest peaks motiveeritud olema nii riik kui ettevõtted. Kõike maailmatasemel teha pole võimalik ning meie väiksuse juures tuleb perspektiivi hinnata ning panustada sinna, mille kaudu kodaniku, ettevõtte, riigi ja ühiskonna elukvaliteet kõige rohkem paraneks.

Täna on olemas nimekiri perspektiivikatest sektoritest, on nendes sektorites tegutsevaid ettevõtteid, kliente ja eksporti. Tööjõudu kohati napib, aga tööandjad kohendavad oma plaane sellele vastavalt. Kõik nagu oleks olemas, kuniks jõuame innovatsiooni-, teadus- ja arendustegevuseni.

2012.a said Eesti suurimad ülikoolid oma teadusasutuste uurimisrühmade tööks ligi 20 miljonit eurot, arendatakse teaduse tippkeskusi, mille maht lõppeval 7-aastasel EL eelarveperioodil on ulatunud 45 miljoni euroni, sinna lisanduvad institutsionaalsed ja personaalsed uurimistoetused ning väiksemad projektid eri meetmete formaadis.

Summad ei ole suured ning Eesti kehva positsiooni teadustegevuse ning doktoriõppe tudengite hulga osas arvestades võiks võimalusi ning raha alati rohkem olla. Asja teeb veel hullemaks asjaolu, et paljudel juhtudel on meil majandusuuringud välja arvatud võimalike finantseerimise objektide hulgast. Kusjuures paljudes EU riikides selliseid piiranguid ei rakendata, näiteks võib meile eeskujuks tuua Soome.

Teisalt aga tuleb küsida, kuidas jõuaksid sellised investeeringud kõige efektiivsemalt ka käegakatsutava tulemuseni ehk millega parandada meie teadus- ja arendustegevuse võimekust astuda uurimistöödest samm edasi potentsiaaliga, elujõuliste ning perspektiiviga spin-offideni?  Probleem on eriti terav, kui uusimate ideede ning tehnoloogiatega Eestis kõige paremini kursis olevad inimesed (vt ASI) eelistavad kasvavat metsa muudele investeerimisvõimalustele.

Täna peaks kriitiliselt mõtlema, kuidas viia kokku niigi piiratud riigi finantseeritud TA tegevus ning ettevõtluse huvid. Innovatsioon on väga kallis protsess - nii ajaliselt kui rahaliselt - ehk kiirete võitude ja pikaajalisemate väljavaadete nimel peaks teadusasutustel olema huvi tegeleda majanduslikult perspektiivikate probleemide lahendamisega ning erasektoril olema lihtsamad võimalused sellist tegevust ettevõtluses rakendada. Miks ei võiks vähemalt osa TA tegevusest saada algatusi näiteks kasvuvaldkondade ettevõtetelt ning toimiks selle ühine finantseerimine.

Piltlikult öeldes - hektarite kokkuostu asemel on ettevõtetel motivatsioon ja paremad võimalused tooraine mitte lihtsalt kõige efektiivsemal viisil maha müüa, vaid nuputada, kuidas sellele nii palju teadmist ja tootearendust külge panna, et puuklotsist võimalikult kallim ja kasulikum toode leiutada. Selleks aga võiks järgnevate aastate jooksul oluliselt rohkem arvestada ettevõtete vajaduste ja ambitsioonidega ning kohandada sellekohast finantseerimisprotsessi.

See tähendab, et arvestatav osa teadusloome rahastusest tuleb anda tellija ehk ettevõtja kätte, kes saab sellega rahastada teadurite tegevust innovaatilise ning praktilise lahenduse väljaarendamiseks. Antud mudel tagaks, et kasutatud ressurss looks reaalset lisaväärtust meie ühiskonna jaoks ning on eelduseks rakendusliku teadusloome sünniks.