Advokaadid selgitavad: Saksamaa päästis ajutiselt laenuvõtjad. Eestis eelnõu ettevalmistamisel
Saksamaa Bundestag võttis märtsi lõpus vastu seadusemuudatused pandeemiast tulenevate mõjude leevendamiseks. Muudatused hõlmasid muuhulgas füüsiliste isikute laenude ja kestvuslepingutest tulenevate kohustuste moratooriumi ning üürilepingute ülesütlemise õiguse peatamist. Kahtlemata on tegemist väga jõulise sammuga.
Füüsiliste isikute laenude tagasimaksete peatamine
Saksamaa lahendus laenulepingute osas on kokkuvõtlikult järgmine: enne 15. märtsi 2020 sõlmitud füüsiliste isikute (teatud tingimustel ka mikroettevõtjate) laenulepingutest tulenevad laenu põhiosa- ja intressimaksed tuleb ajavahemikul 01.04.2020 kuni 30.06.2020 peatada juhul, kui laenuvõtja esitab vastava taotluse. Laenumaksete peatumise aluseks on pandeemiast tulenev sissetuleku langus (sissetuleku languse korral eeldatakse, et see tuleneb Covid-19 pandeemiast). Laenuvõtja peab näitama või tõendama oma sissetuleku langemise.
Sellisel juhul on laenuandjal keelatud selle tähtaja jooksul laenulepingu ülesütlemine maksetega hilinemise, laenuvõtja maksevõime vähenemise või tagatise väärtuse vähenemise tõttu. Kui maksete peatumise perioodi lõpus ei ole laenuvõtja ja laenuandja kokku leppinud laenu uusi tingimusi, siis pikenevad kõik laenulepingust tulenevad tähtajad automaatselt kolme kuu võrra.
Saksa valitsusele on antud õigus nimetatud meedet pikendada kuni 30.09.2020. Ei ole välistatud, et majandusliku kitsikuse pikemal jätkumisel pikendab Bundestag seda tähtaega veelgi.
Samas peab mainima, et saksa juristide seas on kuulda ka kriitikat - paljud küsimused moratooriumi praktilise rakendamise ja tõendamiskoormusega seoses on jäänud ebaselgeks ning need tuleb lahendada hilisemate kohtuvaidluste raames.
Mis saab Eestis?
Meedias on kõlanud arvamusi, et eraõiguslike suhete ümberkujundamine või muutmine seaduse abil ei ole meie tee. Samas on Eestis juba tekkinud ja tekib juurde hulk laenuvõtjaid (ka kodulaenuvõtjad), kes endast sõltumata ei suuda enam graafikujärgseid laenumakseid tasuda. Pangad pakuvad täna kokkuleppelist laenu põhiosa maksepuhkuse taotlemist. Samas igakuisest laenumaksest võib põhiosale lisanduv intress moodustada märkimisväärse osa. Maksepuhkuse võimaldamine on hetkel krediidiandjate otsustada. Krediidiandjad viitavad vastutustundliku laenamise põhimõtetele kui piisavale instrumendile makseraskuste ületamiseks.
Jälgime huviga, mida teeb Eesti seadusandja. Meile teadaolevalt on ettevalmistamisel eelnõu, mis muudab eriolukorrast tingitud kohustuste rikkumised vabandatavaks. Kavas on kehtestada eeldus, et kui kohustuse täitmise tähtpäev koos teiste kavandis toodud tingimustega saabub eriolukorra ajal, on kohustuse rikkumine tingitud eriolukorrast (seega vabandatav).
Laual oleva eelnõu kavandi kohaselt on kohustuste rikkumine (sh laenude tasumisel) vabandatav igasuguste lepingute puhul, ei ole piiratud Saksamaa näitel tarbijate ja mikroettevõtjatega ega ka üksnes krediidivaldkonnaga. Kavandatava muudatuse järgi ei pea eriolukorrast tingitud kohustuse rikkumise korral võlgnik tõendama vääramatu jõu olemasolu ega saa tema suhtes rakendada õiguskaitsevahendeid nagu viivis, leppetrahv, lepingu erakorraline ülesütlemine ning sellega kaasnev laenuvõla sundkorras sissenõudmine, tagatiste realiseerimine jne.
Sellise kõikehõlmava meetme rakendamisel on kindlasti väga suur ja ebaproportsionaalne mõju kogu laenuturule tervikuna. Mis ühtpidi võib tunduda õiglane ja vajalik, võib teiselt poolt aga vähendada otseselt laenude väljaandmist ja sellega mõjutada negatiivselt kõigi käibel olevate varade likviidsust ning kogu tsiviilkäivet. Halvimal juhul võib see tuua kaasa usaldamatuse mitte üksnes finantssektori osapoolte suhtes, vaid ühiskonnas laiemalt ning see on tulevikku vaadates kriitilise tähtsusega.
Kui riigi poolt sekkumist kaaluda, siis peaks olema meede suunatud peamiselt füüsilisest isikust (kodu)laenu võtjale. Lisaks ei tasu unustada, et majanduslanguse oluline mõju avaldub veel pikalt pärast eriolukorra lõppu. Maksepuhkust peaksid saama üksnes need laenuvõtjad, kelle sissetulek võrreldes näiteks eelmise kuue kuu keskmisega on tuntavalt langenud.
Tuleb mõelda ka selle peale, et seadus ei tohi põhjendamatult julgustada isikuid oma laenukohustustega rikkumisse sattuma (isegi kui riik ütleb, et see on vabandatav). Laenuvõlga vabandatavus ei kustuta ning laen tuleb lõpuks ikka tagasi maksta. Ka rikub võlgu jäämine ära isiku „finantsajaloo" ja maksekäitumise krediidiandja silmis, mis pikemas perspektiivis võib tuua isikule kaasa probleeme uue krediidi saamisel tulevikus.
Lisaks tasub märkimist, et kui üldse seesuguseid muudatusi kaaluda, ei ole põhjendatud praegune kavand viia muudatused sisse võlaõigusseadusesse (kui Eesti õiguses võlasuhteid reguleerivasse peamisesse õigusakti). Esiteks on tõenäoline, et selle muudatustepaketi raames ei osata veel kõiki võlaõiguslikke probleeme ette näha. Teiseks, võlaõigusseadus on juba praegu ülekoormatud spetsiifiliste eranditega ning seetõttu (nt tarbijale) raskesti arusaadav. Pigem tuleks eriolukorrast tingitud modifitseerivad sätted võtta viiteliselt kokku eriseadusesse, kus on hõlpsam jälgida nende rakendamist, neid vajadusel muuta ning kui praegusest kriisist põhjustatud probleemid on lahenenud (ajapikku see kindlasti juhtub), see eriseadus kehtetuks tunnistada.
