Lihtne ja loogiline: omaenda maksuõigust peab riik kõigi ettevõtjate suhtes võrdselt kohaldama. Komisjon on välja hõiganud, et maksusüsteem ise on liikmesriigi otsustuspädevuses (v.a muidugi aktsiisid jms, mis ongi EL tasandil reguleeritud). Samas otsustuspraktika paistab märksa kirevam.
Piirkondlikud maksuerisused ei pruugi õiguspärased olla
Eestiski on räägitud piirkondlikest või ajutistest maksuerisustest seonduvalt näiteks Ida-Virumaa raskustega. Komisjon on leidnud, et ajutised soodustused, mis toovad kasu ühele või mitmele tuvastatavale ettevõtjale, võivad tähendada ebaseaduslikku riigiabi. Piirkondlik selektiivsus võib samuti õigusvastane olla. Näiteks on Komisjon leidnud, et kui liikmesriigi keskvalitsus otsustab ühepoolselt kohaldada kindlaksmääratud geograafilises piirkonnas väiksemat maksumäära, on tegemist valikulise meetmega. Seega võib tegu olla riigiabi andmisega vastavas piirkonnas tegutsevatele ettevõtjatele. Samas kui näiteks kõikidel KOV-idel on võimalus otsustada valitsusest sõltumatult teatud maksu maksumäära osas, ei ole ilmselt tegemist riigiabi andva süsteemiga.
Eelist ei tohi luua ka väikeettevõtjatele?
Maksumeede võib olla valikuline ehk sisaldada endas riigiabi ka juhul, kui soodustavad erandid on teatud ettevõtjate kategooriatel või majandussektoritel. 2011. aastal nõustus näiteks Euroopa Kohus Komisjoniga, et Gibraltari maksusüsteem lõi offshore-äriühingutele eeliseid.
Viimasel ajal on aga Euroopa Komisjon Poola ja Ungari maksusüsteemide puhul viidanud, et ka väikese käibega ettevõtete eelistamine võib olla põhjendamatu. Näiteks otsustas Komisjon juulis, et Ungari kehtestatud tubakatoodete progressiivne müügimaks on ebaseaduslik riigiabi. Nimelt oli madalama käibega ettevõtjatel ka madalam maksumäär protsentides. Komisjon leidis, et kuna maksu eesmärk oli terviseedenduslik, ei saa maksumäär näiteks ühe sigaretipaki kohta loogiliselt sõltuda müüja aastakäibest.