Hüvitatavad kohtukulud võivad jääda oodatust väiksemaks


Hüvitatavad kohtukulud võivad jääda oodatust väiksemaks
Scanpix/Panther Media

Tsiviilkohtumenetluses kehtiva põhimõtte kohaselt kannab menetluskulud osapool, kelle kahjuks otsus tehti. Siiski ei pea ta hüvitama võitnud poolele viimase advokaadikulusid määramatus ulatuses, vaid põhjendatud ja vajalikus osas ning maksimaalselt Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud piirmääras. Pole välistatud ka olukord, kus võitja jääb olulises ulatuses kulude hüvitisest ilma just põhjusel, et kohtu hinnangul ei ole tema advokaadikulud põhjendatud ja/või vajalikud (isegi, kui kulude suurus jääb piirmäära sisse).

Hüvitamisele kuuluvad kulud peavad olema kaotajale ettenähtavad

Menetluskulud on seaduse kohaselt menetlusosaliste kohtukulud (nt riigilõiv, kautsjon) ning kohtuvälised kulud (nt menetlusosaliste nõustajate ja lepinguliste esindajate, eelkõige advokaadi, kulud; menetlusosaliste sõidu-, posti-, side-, majutus- ja muud sellesarnased kulud, mis on kantud seoses menetlusega; samuti menetluse tõttu menetlusosaliste poolt saamata jäänud töötasu või muu püsiv sissetulek).

Kui üldiselt tuleb vaidluse kaotanud poolel hüvitada võitjale viimase poolt menetlusega seoses kantud kulud vastavalt nende tegelikult suurusele, siis advokaadikulude ettenähtavuse tagamiseks on seadusandja kehtestanud teatud piirmäärad, mida ületavas osas kulusid siiski hüvitada ei tule. Konkreetsele vaidlusele kohalduv piirmäär sõltub sellest, millisesse vahemikku jääb kohtusse esitatud nõue. Näiteks varalise nõudega tsiviilasjas, milles nõude suurus on 25 601 kuni 32 000 eurot, on maksimaalselt sissenõutav advokaadikulu 10 230 eurot, samas nõude puhul 128 001 kuni 160 000 eurot, on maksimaalselt hüvitamisele kuuluv kulu 23 000 eurot.

Menetluskulude põhjendatus ja vajalikkus

Kui kohtuvaidluse kaotanud pool teise poole kulude suurusele vastu ei vaidle, võib kohus piirduda üksnes selle kontrollimisega, et kaotanud poole kanda jäetud võitja advokaadikulud ei oleks suuremad kehtestatud piirmäärast. Kui aga menetluskulude suurus on selgelt põhjendamatu või kui kaotanud pool esitab võitja advokaadikulude suurusele vastuväite, kontrollib kohus ka lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust.

Seadus kulude hindamise täpsemaid kriteeriume ei sätesta ning kulude põhjendatuse ja vajalikkuse kontrollimine on antud kohtute pädevusse. Paraku sisustavad kohtud hindamiskriteeriume erinevalt, mis omakorda raskendab menetluskulude prognoosimist. Valdavalt lähtuvad kohtud konkreetse kohtuasja sisust, keerukusest, menetlusoaliste ning menetluses osalevate advokaatide arvust, menetluse pikkusest, toimunud kohtuistungite kestusest ning esitatud menetlusdokumentide pikkusest.

Samas esineb ka kohtunikke, kes hindavad menetlusdokumendi koostamise ajakulu pelgalt dokumendi lehekülgede arvust lähtuvalt, samuti kohtunikke, kes peavad õigeks kohaldada erinevatele advokaaditoimingutele diferentseeritud tunnitasu (nt materjalide läbitöötamisele madalamat, kohtuistungil osalemisele kõrgemat tunnitasu määra), aga ka kohtunikke, kes hindavad lepingulise esindaja töö ajakulu põhjendatust lähtuvalt sellest, kas tegemist on advokaadi või advokaadikutset mitteomava muu juristiga. Paraku ei soodusta seesugune praktika kuidagi efektiivset ega kõrgetasemelist kohtupidamist, ammugi kliendi ja advokaadi vahel tulemustasu-kokkulepete sõlmimist. On jäänud mulje, et pigem võib klient loota soodsa kohtulahendi korral vastaspoolelt suuremat hüvitist juhul, kui advokaat on koostanud võimalikult mahukaid menetlusdokumente ning menetlus on kestnud võimalikult pikka aega.

Hüvitatavate advokaadikulude suurus peaks olema aimatav ka vaidluse võitnud poolele

On selge, et erinevates menetlustes ongi põhjendatud ja vajalik (aja)kulu erinev, kuid samas peaksid hindamiskriteeriumid olema siiski selged ning hüvitatavate kulude suurus etteaimatav ka vaidluse võitnud poolele. Kliendi jaoks võib kohtutee ettevõtmisel ning advokaadi õigusabi pakkumisega nõustumisel osutuda oluliseks kaalukeeleks just teadmine, millises ulatuses on tal eduka vaidluse puhul võimalik loota advokaadikulude kompenseerimisele.

Kahjuks näitab senine praktika, et vaidluse lõppedes võib klient seista silmitsi olukorraga, kus kohus advokaadi poolt kliendi huvides tehtud toimingute ajakulu või nende suhtes kokkulepitud advokaaditasu suurust siiski põhjendatuks ja/või vajalikuks ei pea (olgugi, et nii kliendi kui ka tema advokaadi arvates on toimingud olnud kliendi huvides vajalikud ning advokaadikulud ei ole ületanud kehtestatud piirmäära). Kahtlemata aitaks tulevikus selliste olukordade vähenemisele ning hüvitatavate kulude etteaimatavusele kaasa kohtupraktika ühtlustumine ning senisest selgemate hindamiskriteeriumide väljakujunemine.