3. detsembril 2018 kaob osaliselt geoblokeering kaupade ja teenuste piiriülesel müügil. Kuigi määruse eesmärk on õilis – vähendada tarbijate asukohapõhist diskrimineerimist – võib see veebikeskkonnas kauplejatele tähendada täiendavaid kohustusi. Määrus puudutab nii kaupade müüki kui ka teenuste osutamist, see tähendab, et sellega on hõlmatud nii klassikalised veebipoed kui ka näiteks infotehnoloogilised lahendused, nagu veebimajutus või muud tarkvarateenused.

Mis on geoblokeering ehk geoblokk?
Geoblokk tähendab lühidalt seda, et tarbija võimalusi kaupa soetada või teenust saada piiratakse tulenevalt tema asukohast. Näiteks ei saanud senimaani Eestis elav Martin soetada paketireisi Saksa teenusepakkuja käest.
Geobloki määruse eesmärgiks on selliste piirangute kaotamine. Kui senimaani pole Eesti veebipood olnud kohustatud müüma kaupu või osutama teenuseid näiteks Saksamaal asuvale Mariale, siis alates 3. detsembrist 2018 pole kauplejal müügist enam võimalik keelduda.
Seega kaob detsembrist geoblokk ja kaob ka kauplejate võimalus kaitsta end täiendavate kohustuste eest, nagu käibemaks või teiste riikide tarbijaõigused ja pakendamiskohustused.

Geoblokk kaotab erinevad seni kehtinud barjäärid
Määrusega seoses kaovad mitmed seni kehtinud barjäärid.
Tarbijatele tähendab see:

• tarbijatel peab olema võimalus osta kaupu või teenuseid kõikidest veebipoodidest, olenemata nende kodakondsusest või asukohast. See mõjutab nii otsest müüki tarbijatele, kui ka osaliselt müüki ettevõtetele, juhul kui ettevõte ostab kaupu või teenuseid oma lõppkasutamiseks. Näiteks võib Eestis elav Anna osta Itaalia e-poest endale disainerkäekoti ning seda ei saa talle tulenevalt tema asukohast Eestis keelata;
• tarbijatel peab olema ligipääs kõikidele veebipoodidele, automaatsed edastused muude riikide veebipoekeskkondadesse peavad kaduma. Seega kui Eestis elav Siim tahab osta mõne rahvusvahelise veebipoe Saksa kodulehelt endale uued kingad, siis ei tohi teda automaatselt edasi suunata Eesti veebipoodi;
• teisest liikmesriigist pärit tarbijal peavad olema samad õigused kauba soetamiseks nagu kohalikul tarbijal, sh sama hind ja tingimused, seega kui Sten ostab näiteks Eesti veebipoe asemel endale uued prillid sama ettevõtte odavamast Saksa veebipoest, ei tohi Stenilt Eesti veebipoe hinda küsida;
• kaupa või teenuseid peab olema võimalik soetada kõikide maksevahenditega, mida nimetatud veebikeskkond pakub, seega ei tohi piirata näiteks Pireti võimalust maksta Eestis väljaantud krediitkaardiga Hispaania veebipoes.

Kauplejate jaoks tähendab see:

• kauplejad ei tohi keelduda tarbijale müümisest lähtuvalt tarbija kodakondsusest või asukohast;
• kauplejad ei tohi keelduda makseviisidest lähtuvalt sellest, kus asub tarbija või kus asub tema pank.

Kauplejad ei pea laias laastus tegema kolme asja, kuid siit koorub välja ka uue määruse probleemkohad:

• kauplejad ei ole kohustatud tooteid tarnima, seega võib Anna Itaalia veebipoest küll endale disainerkäekoti osta, kuid peab ise leidma viisid, et käekott Eestisse toimetada;
• kauplejal ei ole kohustust, et kaubad või teenused on kooskõlas tarbija koduriigi nõuetega (turvalisus, nõuded tooteinfole, toodete olemus), seega isegi kui Siim ostab endale Saksa veebipoest kingad, ei ole pood kohustatud talle kaasa andma infolehte kingade hooldamise kohta eesti keeles;
• kauplejad võivad erinevatel veebilehtedel nõuda erinevat hinda (tarbija maksab käibemaksu vastavalt selle riigi nõuetele, kus lõplik tarne toimub, automaatselt ei tohi hindu muuta seoses tarbija IP-aadressiga).

Eelnevast nähtub, et kuigi uus määrus ei tohiks kauplejatele tähendada täiendavaid kohustusi seoses käibemaksu või toodetele esitatavate nõuetega, võivad sellised probleemid siiski tekkida.

Probleemkoht 1 – mis on aktiivne majandustegevus?
Teatud olukordades on võimalik, et kuigi veebipood müüb oma kaupu näiteks ainult Soome klientidele, toimub aktiivne majandustegevus siiski ka teistes riikides. Juhul, kui tegu on aktiivse majandustegevusega, tekivad kauplejatel järgmised kohustused:

• kohustus järgida tarbijakaitsenõudeid;
• kohustus järgida tootenõudeid, sh toodete siltide keel;
• käibemaksuga seonduv;
• kohalduva õiguse ja kohtualluvusega seonduvad teemad, mis tekivad piiriüleste tarbijalepingute puhul.

Kuid mis on üldse aktiivne majandustegevus? Tegelikkuses puudub selles osas ühene arusaam. Tegu on alati olnud kaasuspõhise analüüsiga, seega ei saa üheselt väita, et teatud kauplemistoiming on või ei ole aktiivne majandustegevus. Ka Euroopa Liidu vastavad juhised ei ole andnud üheseid vastuseid, vaid pigem on suunanud kauplejad asjakohase kohtupraktika juurde.

Probleemkoht 2 – nõuete järgimine ei maanda riske
Nii vähemalt väidavad asjakohased asutused. Näiteks on kirjas EuroCommerce’i vastavas juhendis järgmine:
„When you comply with the Regulation and allow access to your website, sell to customers or accept payments – this alone is not likely to put you in a position of targeting the customer’s country, but it cannot be excluded with a 100% certainty.“
Kokkuvõttes annab juhend märku, et isegi kui kaupleja pelgalt täidab määrusest tulenevaid nõudeid, siis eeldatavasti ei ole tegu aktiivse majandustegevusega, kuid seda pole võimalik 100%-lise kindlusega välistada. Seega võib tegu olla aktiivse majandustegevusega ka olukorras, kus kaupleja lihtsalt täidab uuest määrusest tulenevaid nõudeid. Minu hinnangul tähendab see õiguskindluse puudumist kõikidele kauplejatele, sest tegelikkuses pole eeldatavasti ka Eesti Tarbijakaitseamet üheselt kindel, kuidas uues olukorras käituda.

Probleemkoht 3 – kliendi abistamine ostu tegemisel ja klienditoe pakkumine
Pannes püsti klienditoe ja pakkudes tarbijatele nende oma keeles abi võib tähendada seda, et tegu on aktiivse müügiga.
Kuid klienditoe pakkumine ei tähenda üksnes kindla telefoniliini või vestluskanali avamist tarbija emakeeles. See võib Eesti puhul tähendada kasvõi seda, et Soome klient küsib Eesti ettevõttelt soome keeles infot toote kohta ja talle vastatakse samuti soome keeles. Sellisel juhul on tegu juba aktiivse müügiga. Eriti problemaatiline võib see olla riikide puhul, millel on sama emakeel. Näiteks Saksamaa ja Austria või Holland ja Belgia. Või veebilehtede puhul, mis pakuvad automaattõlkeid tarbija emakeelde, nii et tarbija ei mõistagi, et tegu polnud tema emakeelse koduleheküljega.

Probleemkoht 4 – tarne pakkumine või tarne võimalustele viitamine
Muudesse riikidesse tarnimine, kuhu varasemalt pole müüki toimunud – sellisel juhul on kindlasti tegemist aktiivse müügiga.
Samas, isegi kui tarnimist ei toimu, kuid kui suunatakse tarbijad ettevõttesse, mis tarnimisvõimalust pakub, on tegu juba aktiivse müügiga. See hõlmab isegi seda, kui näiteks e-maili teel nõustatakse tarbijat tarne osas.
Samuti tähendab see tarbija aitamist tarne osas, enne kui tarbija on ostu sooritanud, sh suhtlus e-maili teel, tarne osas juhiste või nippide andmine.

Määruse eiramine ei ole probleemide vältimiseks sobiv lahendus
Uue seaduseelnõu kohaselt hakkab Eesti Tarbijakaitseamet teostama järelevalvet Eesti veebipoodide üle. Kehtestatakse väärteokoosseisud, millega tagatakse, et ettevõtted pakuvad kaupu ja teenuseid kooskõlas geobloki määrusega. Järelikult võib ühest küljest tekkida ettevõttele lisakoormus seoses maksude ja muude nõuetega. Teisest küljest – vältides riski ja vaatamata kõigele eirates geobloki määruses sätestatud, võib see tähendada kopsakat rahatrahvi.

Planeeri, redigeeri, teosta
Selleks, et uue määrusega toime tulla, tuleb oma tegevust kaardistada, leida riskikohad ning muuta senist praktikat nii, et vältida tulevikus tekkivaid probleeme. Geobloki määruse eiramine võib tähendada suurt rahatrahvi. Selle järgimisel tuleb aga vältida aktiivset majandustegevust teatud riikides, et ei tekiks muret käibemaksu, tarbijaõiguste, kohtualluvuse ja kohalduva õigusega ning tooteinfokohustustega.
Veebikauplejatel on võimalus muuta oma kauplemistingimusi ning seeläbi anda märku, et teatud riigid on aktiivse majandustegevuse mõttes välistatud.