Kohtud arutlesid, kas tünnisaun on ehitis või mitte ehk Ehituskeeluvööndi ootamatutest piirangutest

 (24)
Söesauna talu
Köetav kümblustünnFoto: Liisi Kanna

Pärast seda kui inimest karistati rahatrahviga selle eest, et paigaldas ehituskeeluvööndisse tünnisauna ja kümblustünni, pidid nii maa- kui riigikohus arutlema teemal, kas tünnisaun ja kümblustünn on ehitised.

Looduskaitseseadus kehtestab erinevatele veekogudele ranna ja kalda ehituskeeluvööndid. Ehituskeeluvööndi ulatus varieerub ning seda võib Keskkonnaameti nõusolekul ka vähendada. Üldreegel on aga selge: ranna või kalda ehituskeeluvööndis on uute hoonete ja rajatiste ehitamine keelatud. Looduskaitseseadus kehtestab keelule konkreetsed erandid. Hiljutisest Riigikohtu lahendist aga selgub, et inimesed kipuvad erandeid kohtute arvates ehk liiga laialt tõlgendama.

Nimelt karistati üht füüsilist isikut väärteomenetluse korras rahatrahviga selle eest, et ta paigaldas ehituskeeluvööndisse kivisillutise, tünnisauna ja kümblustünni. Maakohus tema kaebust ei rahuldanud. Riigikohus rahuldas kassatsioonkaebuse lõpetas väärteomenetluse, kuna vahepeal muutunud seaduse tõttu ehituskeeluvööndit selles asukohas enam ei eksisteerinud. Hoopis huvitavam on aga, et Riigikohus pidas muus osas maakohtu otsuses esitatud järeldusi „nõustumisväärseks". Mida siis maakohus riigikohtu arvates õigesti leidis?

Kas tünn on lihtsasti teisaldatav ehitis?

Esiteks oli asjas vaidluse all, kas tünnisaun ja kümblustünn on üldse ehitised. Ehitusseadustik alustab ehitise definitsiooni nii: „Ehitis on inimtegevuse tulemusel loodud ja aluspinnasega ühendatud või sellele toetuv asi /-/". Maakohus leidis, et kuna ehitised võivad olla teisaldatavad ega pea olema aluspinnaga kohtkindlalt ühendatud, on ka tünnisaun ja kümblustünn ehitised. Retooriliselt võiks küsida, kas järeldust muutnuks see, kui leidnuks tõendamist, et tünni saanuks hõlpsasti nö keskmise inimese jõul ühest asukohast teise veeretada?

Teiseks oli vaidlus selles, kas kivisillutist võiks käsitleda juba varem rajatud puidust paadisilla laiendusena. Nimelt, lautrit ja paadisilda tohib seaduse järgi rannale või kaldale rajada, kui see ei ole vastuolus ranna ja kalda kaitse eesmärkidega. Maakohus leidis siin, et kivisillutis ei saa üksi ega koos puidust sillaosaga täita paadisilla ülesandeid, kuna pole veesõidukite teenindamiseks, vaid muuks rekreatiivseks tegevuseks rajatud ala.

Kolmandaks oli vaidlus selles, kas kõnealused ehitised ei asu ehk hoopis õuemaal. Nimelt, looduskaitseseaduse kohaselt ei laiene ehituskeeld hajaasustuses olemasoleva elamu õuemaale. Maakohus leidis siin, et õuemaa määratlemisel tuleb aluseks võtta keskmise mõistliku kõrvalseisja arusaam ning õuemaaks saab pidada maa-ala, mis on omaniku aktiivses kasutuses ja elamuga vahetus seoses. Oluline on just, et selleks, et pidada ehitist õuemaal oleks, peab ehitis teenindama kinnistul asuvat elamut ja moodustama ühtse majapidamise. Kohus leidis, et kivisillutisel, tünnisaunal ja kümblustünnil selline vahetu seos elamuga puudub.

Mida kaasusest õppida?

Looduskaitseline ranna või kalda ehituskeeluvöönd keelab reeglina igasuguste uute ehitiste, sh rajatiste paigutamise ehituskeeluvööndisse. Ehitisteks võib keskkonnainspektsioon või kohus pidada aga ka selliseid asju, mida tavakeeleliselt ehitiseks pidada ei oskagi. Teine õppetund on see, et ehkki ehituskeeluvööndisse ehitamist lubavad mitmed looduskaitseseaduse erandid, ei tasu arvata, et kogu tegevust nende erandite alla mahutada õnnestub. Ehituskeeluvööndis tuleb ettevaatlikult ja teadlikult toimetada.