Maarja Pild: kui sul pole midagi varjata, ei vaja ka su andmed kaitset?

 (12)
Maarja Pild
Maarja PildFoto: Hendrik Osula

Aina enam räägime isiku digitaalsest jalajäljest ning (isiku)andmete kaitse vajadusest. Ometi leidub endiselt suhtumist, et minul ei ole midagi varjata ja seega ei ole ju ka vahet, kui keegi mind jälgib või minu kohta andmeid kogub. Järgnevalt toon välja neli olukorda, millele reeglina esmapilgul ei mõelda.

Võõras lapse magamistoas

Vanemad kasutavad oma lastel silma peal hoidmiseks erinevaid digitaalseid lahendusi. Olgu selleks kaamera väikese lapse jälgimiseks, lapse asukohale osutav telefon või ka nutikell. Küll aga tuleb pöörata tähelepanu seadmete turvalisusele. Kui arutleme juba ka selle üle, millal läheb vanem lapse jälgimisega üle piiri, siis palju tõsisem on olukord, kui nende samade seadmete abil jälgib lapsi keegi võõras. Nimelt on näiteks The Guardian kirjutanud mitmest juhtumist, kus häkker on kaamera üle kontrolli võtnud ning seadme kaudu hakanud lastega lausa rääkima ja käsklusi jagama. Võõras kaameratagune hääl väitis väikesele lapsele, et on jõuluvana, soovib saada lapse parimaks sõbraks ning laps võib ära lõhkuda televiisori, kui seda soovib. Seega enne digitaalsete lahenduste kasutamist tuleb veenduda selles, et tagatud oleks seadme parim võimalik turvalisus. Selleks tuleb lugeda vähemalt seadme osas kirjutatud arvustusi.

Kaamera tualettruumis

Ilmselt pahandaks andmekaitse osas ka kõige ükskõiksemat inimest kaamera avastamine tualettruumist. Eestis on Andmekaitse Inspektsioon teinud 2020. aasta veebruaris trahvihoiatuse Rakvere ettevõttele, kes on paigaldanud mitmed kaamerad tualettruumidesse. Eriti kurioosseks teeb juhtumi see, et ühe kaamera vaatevälja jääb lausa tualettruumi WC kabiin. Lisaks ei ole ettevõte järginud kaameratest korrektse teavitamise juhiseid. Isegi, kui oleme kaameratega enese ümber harjunud, siis kaameraid tualett- või riietusruumis ega ka puhkealadel ei soovi meist keegi näha. Igal ettevõttel tuleb üle vaadata oma kaamerate hulk ja nurk ning vormistada korrektne kaamerateavitus.

Seotud lood:

Kui eraettevõtte tegevus ohustab riiklikke huve

Liikumisharrastajate sotsiaalvõrgustik Strava avaldas aastal 2017 kaardi, millel oli kujutatud miljonite inimeste liikumistrajektoor, kes kasutavad aktiivsusmonitore nagu näiteks Fitbit. Seda muuhulgas selleks, et igaüks meist saaks oma uudishimu rahuldada ja uurida kui laiaulatuslikult rakendust ülemaailmselt kasutatakse. Kui vaadata kaarti suurlinnades, siis on andmeid sedavõrd palju, et see ei anna mingisugust konkreetset infot mistahes isiku kohta. Küll aga jäi Straval tähelepanuta, et kaardi avaldamisega avalikustasid nad ka informatsiooni maailma paikade kohta, kus aktiivsusmonitore kasutab sisuliselt ainult sõjavägi. Näiteks olid sellisteks riikideks Afganistan, Djibouti ja Süüria. Liikumismonitori kasutajate kaardi avaldamisega tehti nähtavaks ka teatud salajaste sõjaväebaaside asukoht. Seega võivad ka eraettevõtte poolt kogutud andmete avaldamisel olla tagajärjed, mis ohustavad riiklikke huve.

Igaüks meist kui reklaami objekt

Meile on üldprintsiibina teada, et kui liigume internetis ringi, siis meie tegemiste kohta kogutakse andmeid. Hiljem kasutatakse neid andmeid meile erinevate toodete müümiseks. Küllap ei ole paljudele võõras olukord, kui oleme internetist tellinud omale näiteks jalanõud ja siis näeme nädalaid igal sammul nendesamade jalanõude reklaame. Üllatavam on aga andmete hulk ja detailsus, mida meie kohta kogutakse. Teada on, et Google kogub andmeid meie asukoha kohta (ingl location history), ometi on vähesed teadlikud, et lisaks asukohateabele kogutakse ka andmeid selle kohta, mis liiki transporti isik kasutab (tramm, buss, auto), infot isiku seadme aku laetuse taseme kohta, teatud juhul õhurõhu infot ja teavet selle kohta, millised on läheduses olevad Wi-Fi tulipunktid (ingl hotspots). Seega kuigi andmekaitsealane seadusandlus nõuab inimeste lihtsas keeles teavitamist andmetöötlusest, siis tasub olla valvas nii suurte kui väikeste tegijate suhtes, kes alati reegleid ei järgi.

Kokkuvõttes puudutavad andmekaitse ja küberturve ka teemasid, mis ei jäta kedagi külmaks. Sealhulgas ka neid inimesi, kellele ehk esmapilgul tundub, et jälgimine või muu andmete kogumine neid ei puuduta ega häiri.