Avalöögi teeme NASDAQ Tallinna Börsi juhatuse esimehe Kaarel Otsaga, kelle sirgeselgsed väljaütlemised muuhulgas riigi finantskäitumise ja kõigi meie tuleviku kohta on äratanud tähelepanu varem ning usutavasti äratavad ka järgneva usutlusega.

Vahetult enne koroonaaja algust ütlesite, et Tallinna börsil pole nii häid aegu olnudki. Kas sõnusite ära?

Väidan endiselt, et börs pole kunagi nii heas toonuses olnud... kui isegi täna. Loomulikult oleme vahepeal kohanud turbulentsi. Aga oleks vale teha üldistusi, sest pole olemas keskmist ettevõtet ega inimest. Mõned on kriisis rohkem pihta saanud, teised vähem. See on mõjutanud turuväärtusi, samas olid kauplemismahud kevadel tavapärasest kordades suuremad.

Aga mu väide põhineb lihtsatel faktidel: ettevõtteid on börsil rohkem kui kunagi varem, nad on rahvusvahelisemad ja kvaliteetse juhtimisega. Investorsuhtluse tase on korralikult arenenud, tehingutasud langenud, investorid teadlikumad. Enam ei esine nn. ekstreemumeid nagu kunagi Hansapank ja Eesti Telekom, kes vastutasid 80-90% kogu kauplemismahu eest.

Riigiettevõtete börsil olekust ja tulekust on palju räägitud. Milline on teie hinnang tähtede seisule nüüd ja praegu?

Hoiakud on väga loiud, olenemata valitsuse koosseisust. Pärast Eesti Telekomi börsile viimist 1999. aastal pole tehtud suurt midagi. Kapitalituru ja börsi arengut ei peeta siiani oluliseks. Aega läks ligi 20 aastat, kui kolmandik Tallinna Sadamast börsile toodi. See oli totaalne edulugu, mida kasutatakse näitena mitte ainult Baltikumis, vaid ka Euroopas.

Passiivsus on seda kummalisem, et eelmises kriisis 12 aastat tagasi avastati ühtäkki, et kui paned kõik munad ühte korvi - ehk siis pangandusse -, ja see sektor on ühtäkki käpuli, siis on jama käes. Kapitaliturg ja pangandus on majanduse vereringe kaks olulist osa. Kui üks ei toimi, on raske liikuda. Täna elame endiselt õndsas teadmises, et Eesti on Euroopa kõige pangalaenukesksem riik. Jumal tänatud, et nüüdne kriis ei tabanud pangandust. Ei taha mõeldagi, mis seisus sel juhul täna oleksime. Ei tohiks olla argumentide puudust, et rahastusvõimalusi kiiremas korras mitmekesistada. Meie naabrid ja teised Euroopa riigid on sellest aru saanud.

Paljud tänased suurettevõtted on eelistanud müüa välisomandisse. Ma ei ütle, et see on vale, aga täna oleme olukorras, kus meil pole börsil ühtegi miljardiettevõtet. Soomes ja Taanis on neid üle kolmekümne, Rootsis üle üheksakümne. Tõsi, paberil on Bolt ja mõned tehnoloogiafirmad ükssarvikud ehk väärt üle miljardi.

Hansapanga väärtus börsil oli üle kolme miljardi. Toona kaubeldi peaaegu kümme korda rohkem, jaeinvestoreid oli aga kümme korda vähem (siis 4000, nüüd 42 000). Meie juures kauplesid suured välismaa fondid, kes otsivad mahtu. Mahu annavad suured ettevõtted. Nende nö. kiiluvees pääsesid pildile ka väiksemad tegijad. Täna ei liigu meil välisraha, ja see on probleem. Maht ja suurus loeb. Riigiettevõtted on ühed suuremad, mille erastamine ja börsil noteerimine aitaks otseselt rahastusvõimalusi parandada mitte ainult neil endil, aga paljudel meie majanduse mootoritel.

Kriisi alguses vibutasite riigiisade suunas näppu: nüüd näeme, kas raskeid aegu osatakse targalt investeerides ära kasutada või jäetakse võimalus kasutamata. Kumb tee valiti?

Tutvustasin juba kaks aastat tagasi riikliku investeerimisfondi mõtet. Toona oli idee panna sinna fondi raha ja saata see börsile - nii et eraisikud saaks osakuid osta. Tõin ka konkreetseid näiteid, mille aktsiate käitumist vaadates saab kindlalt väita: see fond teeninuks tohutut kasumit.

Kriisi ajal kirjutasin sel teemal uuesti ja rõhutasin: fondi pole vaja ainult headel või halbadel aegadel, vaid kogu aeg. Paraku keskendub valitsus iga eelarveaasta eel jagelemisele, kuidas niigi vähest raha kulutada, mitte sellele, kuidas vahendeid juurde tekitada. Suurt pilti ei nähta. Rahandusminister Martin Helme on korduvalt rõhutanud, et soovib teha riigieelarve revisjoni. Seni ei ole vähemalt mina ses osas reaalseid samme näinud. Hinnanguliselt 80-85% riigieelarve kuludest on ju niikuinii nö. muutmatud. Räägime maksimaalselt 20% suunamisest.

Selle asemel eelistavad ministrid kulutada oma väärtuslikku aega sellele, et põhjendada, kas toetada Tallinki, Bolti või Porto Francot. Kõik need piinlikud vaidlused jääks ära, kui loobutaks endale vabatahtlikult võetud "krediidikomitee" ülesannetest. Kas tõesti peab valitsuse juures olema selline üksus? See peaks olema professionaalse fondijuhi otsustada. Eesmärk on ju kasvatada meie kõigi jõukust. Säärase fondi loomine ei tähenda loomulikult, et otsetoetused ja muud abimeetmed kaovad. Kuid investeeringud ja laenud peaks maksumaksja rahaga toimuma läbipaistvalt.

Vähem kui aasta eest kirjutasite: „Ilmselt koostab keegi kuskil juba uusi majandusõpinguid, sest senised lihtsalt ei suuda toimuvat enam adekvaatselt seletada ega prognoosida." Kas tänases valguses taoline arvamus ainult võimendub?

Nassim Taleb kirjutas märtsi lõpus, et peamine murekoht peitub pidevas üleoptimeerimises ja ebapiisavates puhvrites. Et praegune olukord, kus riik maksumaksja rahaga ettevõtteid päästma asub, on ebaaus nende suhtes, kes korralikult käitunud ja likviidsust varunud. Ta väidab, et tegemist ei ole nn Musta Luige laadse sündmusega, sest tõsiste majanduslike tagajärgedega pandeemiad on vältimatud.

Suure mõjuga, tõsi, olid majanduste lukku keeramised. Praegune aeg on erakordne ka seetõttu, et riikide ja valitsuste reaktsioonid viirusele olid väga ootamatud. Ootamatult sarnased, ma ütleks. Põletavad küsimused aga jäävad: kui suured puhvrid ja kui kauaks peaks ettevõtetel (ja riikidel) olema? Kas kõik saavad kohaneda? Keda päästa? Jah, ma tean, et tänases olukorras kõlab see küüniliselt: aga ellu jäävad kohanemisvõimelised. Kas peame tingimata minema tagasi sellisesse "normaalsusse" nagu enne kriisi? Mina arvan, et ei pea.

Loe pikemat intervjuud TULI kodulehelt.