Ta on töötanud televisioonis ja kirjutanud kolumni Leedu Cosmopolitani jaoks. Ambrazevičius on üks populaarsemaid televisiooni saatejuhte Leedus. Samuti on ta COMEDY LITHUANIS liige.

Rääkige meile endast. Milline te lapsepõlves olite? Mis teile meeldis ja ei meeldinud? Millisele alale spetsialiseerusite pärast ülikooli?
Lapsepõlves olin täiesti tavaline laps. Ma ei teinud palju pahandust, kuulasin oma vanemate sõna, mängisin kõvasti korvpalli ja armastasin aega veeta raamatuid lugedes. Koolis sain häid hindeid, sest see oli minu jaoks nii lihtne. Ma ei raisanud koduste tööde peal palju aega. Ülikooli minnes selgus, et mul ei olnud kujunenud õpiharjumust ja seega oli esimene aasta minu jaoks ülimalt raske. Pärast seda läksid asjad paremaks. Kooliajast on mul jäänud vaid üks kahetsus - üks õpetaja püüdis mind pidevalt näiteringis osalema meelitada, kuid ma keeldusin korduvalt. Ma arvan, et laval esinemine tundus lihtsalt liiga hirmutav. See kõlab irooniliselt, võttes arvesse, et nüüd osalen ma erinevate ürituste korraldamisel ja teenin leiba stand-up koomikuna.

Olen õppinud politoloogiat Vilniuse ülikooli ning õpingute ajal töötasin kolm kuud Leedu Vabariigi presidendi kontoris. See on senini minu elu üks kõige huvitavamaid tööga seotud kogemusi. Me valmistusime "Vilnius aastal 2006" ("Vilnius Conference 2016") konverentsiks, kus osalesid paljud lähiriikide juhid. Külaliste hulgas oli ka Dick Cheney Ameerika Ühendriikide presidendibüroost, samuti esindajad Euroopa Komisjonist ja Euroopa Nõukogust. Õpingute ajal läbisin ka ühe kursuse suhtekorralduse erialal ning see jäi mind köitma. Pärast paarikuulist otsingut leidsin töö ühes Leedus juhtivas ettevõttes, milleks oli Integrity PR. Toreda kokkusattumuse tõttu, aitavad nad kaasa ka Baltic For Events foorumi läbiviimisele. Juba Integrity PR heaks töötades avastasin ma stand-up komöödia, tahtsin sellega katsetada ja ülejäänu on ajalugu.

Mis on kõige veidram töö, mida kunagi teinud olete?
Olen pärit väikesest külast nimega Liepalotai, mille rahvaarv on umbes 300 inimest, aga kooli lõpetasin lähedal asuvas Šakiai linnas, kus on 7000 elanikku. Sel ajal leidus väga vähe inimesi, kes valdasid inglise keelt, seega kuueteistkümne aastaselt alustasin tööd tõlkijana ühes Šakiai linna tehases, mis tegeles rapsiõli valmistamisega. Minu ülesandeks oli leida kliente Euroopast ja nendega kirjalikult inglise keeles suhelda. Töö oli huvitav, lõbus ning sellel oli üks suur eelis - ma sain kasutada internetti, mis sel ajal Leedus veel väga levinud ei olnud. See toimus aastal 2001.

Kuidas te lõpuks ürituste korraldamiseni välja jõudsite?
Juba kooliajal korraldasin paar üritust, aga need ei olnud midagi erilist ja ma tegin seda vaid seepärast, et keegi teine ei viitsinud. Kuna ma alustasin oma karjääri stand-up koomikuna, tuli ürituste korraldamine mul üsna loomulikult välja. Juhtisin ka mitmeid pubi viktoriine, mille läbiviimiseks läheb vaja häid õhtujuhi oskusi. Ühel hetkel taipasin, et suudan üritusi juhtida nii leedu kui ka inglise keeles, seega loomulikult hakkasid tegelema mõlemaga.

Kuidas kirjeldate ennast kui ürituste juhti?
Kõige esimesena tuleb pähe mõte, et olen lõbus õhtujuht. Ma võin juhtida ka tõsiseid üritusi, kuid ma tunnen ennast paremini, kui publik naeratab või naerab. Stand-up koomikuna tunnen uhkust ja rõõmu, kui nali rahvale hästi peale läheb. See on ka suurepärane võimalus publikuga sidet leida. Samuti arvan, et olen väga salliv ja teatud küsimustes ülimalt otsekohene, seega on mind päris tihti kutsutud läbi viima LGBT üritusi.

Teil on sotsiaalvõrgustikes tuhandeid sõpru. Mis tunne on olla ürituskorraldaja ja blogija? Milliseid raskusi olete pidanud ületama?
Jah, ma lihtsalt armastan sotsiaalmeediat ning sellega kaasnevaid võimalusi, mis puudutavad inimestega suhtlemist ja nendega ühise keele leidmist. Mul on Facebookis palju sõpru, kuid võin kinnitada, tunnen enamiku neist isiklikult. Ma arvan, et see demonstreerib minu võimet inimestega suhelda ja sidet luua. Pean ennast väga ekstravertseks isikuks, kellega on lihtne vestelda.

Kas olete arvamusel, et sotsiaalvõrgustikud on tänapäeval peamiseks suhtluskanaliks? Milline on nende mõju ürituskorralduse valdkonnale?
Minu jaoks isiklikult on sotsiaalvõrgustikud hetkel parimaks sidekanaliks, sest sinna on kogunenud aega veetma suurem osa minu sihtpublikust. Ma esinen jätkuvalt stand-up komöödia kavadega ning me turustame enamuse oma üritusi Facebooki kaudu - see toimib hästi. Ma arvan, et kui teie sihtpublik on noor ja aktiivne, siis on sotsiaalmeedia hädavajalik töövahend.