Kujutage endale ette kolmekümnendates eluaastates edukat pangaametnikku, kes pärast kurnavat tööpäeva, sellele järgnenud tunniajast tervisejooksu, südamlikku pereõhtusööki ja laste koduste tööde kontrollimist väsinult ja õnnelikuna teleri ette vajub. Pärast umbes pooletunnist „Aktuaalse kaamera” ja spordiuudiste saatel jõude istumist krapsab ta aga täpselt kell 21.30 nagu herilasest nõelatuna diivanilt üles, haarab nutitelefoni ja hakkab seda meeleheitlikult raputama. Nii poolteist minutit järjest, kuni higipiiskadeni. Sõnatult. Viimane jõuraas kulutatud, maandub ta taas diivanile, tehes näo, nagu poleks vahepeal midagi juhtunud.