Piiranguid ja takistusi kogevad igas suuruses loovettevõtted, mõned neist piirangutest on üldisemad, teised spetsiifilisemad. See on ka loogiline, sest loovettevõtteid on igat masti moest, filmi, muusikani jne.

Väljakutseks osutub sageli see, kuidas leida hea tasakaal piire ületava loovuse ja ettevõtte juhtimise vahel. Paljud loovad inimesed on loomult uudishimulikud, nad on avastajad, uue loojad, aga nende looming tuleb ka materiaalselt realiseerida ehk mõelda turule. Seega on väljakutseks, kuidas tagada loovuses distsipliin. Lisaks on vaja pidevalt arendada oma oskusi, ei piisa sellest, et lõpetad kooli ja ongi kõik. Loovettevõtte arengu jaoks on oluline, et inimesed osaleksid jätkuvalt täiendõppes.

Peamise piiranguna loovettevõtete arengus nimetab Tom Fleming aga seda, et valdavalt on tegu mikroettevõtetega. Kasvu parimaks garantiiks on see, kui need väikesed ettevõtted panevad seljad kokku ja teevad koostööd.

Teadmisi napib
Mida väiksem on ettevõte, seda raskem on jõuda kompetentsuse ja enesekindluseni, mis on edasise kasvu eelduseks. Kui ettevõte on loodud, kohtutakse kohe ka esimeste takistustega: kust saada teadmisi turu ja finantsvõimaluste kohta. Paljud tunnevad end selles olukorras kaotsis olevana.
Lisaks on oluline ka nähtavuse teema. Kuna ettevõtted on nii väikesed, jäävad need n-ö majanduspoliitika radari alla. Neid ei märgata. Sellest tulenevalt on vähe andmeid ja ärilisi eeskujusid, mis aitaks tagada ettevõtete arenguks vajalikud toetusmeetmed. Siinkohal pakub Fleming lahenduseks loovettevõtete propageerimise — väljapoole poliitikutele ja investeerijatele, sisemiselt aga ärilt ärile, et luua ühishuvile toetuvaid kogukondi. „Võrgustik on lahendus,“ lisab Fleming.
Spetsiifilise eripära poole pealt toob ta esile ka selle, et napib kirjandust mõistmaks, kuidas intellektuaalomandi maastikul enda loomingut kaitsta, kuidas seda jagada ja koostööd teha. „See lämmatab loovuse, sest inimesed on ebakindlad ega tea, mis teed mööda minna,“ ütleb ta.

Kiired lahendused?
Eelpool nimetatu võtab kõik koledal kombel aega. Kas on ka kiiremaid lahendusi? Flemingu sõnul on see võimalik süsteemse lähenemisega. Mikoroettevõtted tuleks kokku tuua, kasutada ühist vahendajat, luua ühiseid portfoolioid, et hajutatud ettevõtete vahel riske.

Et loovettevõtte kaupade ja teenuste suurimaks ostjaskonnaks on Euroopa avalik sektor, tuleks leida strateegiad, kuidas võimalikult kiiresti rahvusvahelisele turule minna. Eriti oluline on see tema meelest väikse Eesti turu kontekstis. Ta soovitab leida sihtturud, kuhu ja kellele müüa, ning kuidas seda turgu ehitada.

Näiteks toob Fleming Bristolis toimiva mudeli, kus teevad koostööd erinevad loovettevõtted ja kohe alguses loodi rahvusvahelise koostöö platvorm. Selle asemel, et kasutada klassikalist ekspordimudelit, alustati koostööd Brasiilia loovettevõtetega kohalikul tasandil. Kui erinevad loovettevõtted poleks hakanud koostööd tegema, istuksid nad jätkuvalt edasi üksi oma kabinetis, arvab Fleming. Selline koostöövorm eeldab aga avatust, ideede jagamist, ajurünnakutel osalemist jne.

Kasu teistele ettevõtetele
Loovettevõtetest on palju kasu ka neile ettevõtetele, kus loovust napib. Näiteks saab neid kaasata brändi kujundamisse ja abimaterjalide loomisse. Loovettevõtetelt tuleb innovatsioon, uued mõtlemisviisid. Nad saavad aidata nii välise poole pealt, kuidas arendada brändi, aga ka sisulise poole pealt avardades suhtlust klientidega ja luues toote ümber lisaväärtust (nt animatsioonid, lühifilmid).
Loovettevõtted hoiavad näppu tehnoloogiliste uuenduste pulsil ja teavad, kuidas turg muutub. Kuna üha enam soovitakse pakkuda tarbija vajadustele personaalsemaid lahendusi, siis loovettevõtted aitavad seda dialoogi turuga luua ja interpreteerivad trende.

Nad on näljased avastamaks uusi piire ja arendamaks uusi ideid. Loovate mõtlejatega koostööd tehes on ettevõtja ülesandeks anda vaid kätte suund, kuidas ta tahab oma brändi ja tooteid esitleda.

Turundusraadio saadet saab kuulata siit.