1. Ära vaheta välja kahte organisatsiooni kõige tähtsamat inimest ühel ajal
Sir Alex Ferguson oli olnud Manchester Unitedi mänedžer 27 aastat ja David Gill oli tegevjuhina rokkinud terve kümnendi, kui see suurepärane duo eelmisel suvel tagasi astus. Sellise kaliibriga meestel üheaegselt minna laskmine on väga ohtlik, eriti kui nende koostöö on olnud väga edukas. Kuhu küll kadus mõistus, mis oleks takistanud sellel juhtuda? Mis toimus juhatuse peades, kui kaks kõige olulisemat meest korraga minema lasti? Kui palju on neid ettevõtteid, kes on kaotanud juhatuse esimehe ja tegevjuhi üheaegselt ja suutnud neile mõlemale edukalt sama head järeltulijad leida?

2. Ära lase lahkuval juhil enda järeltulijat valida
Sir Alex Fergusoni on kirjeldatud kui „Stalini haardega“ meest. Ilma tema heakskiiduta ei toimunud klubis põhimõtteliselt midagi. Kui lastakse mehel, kellele on Old Traffordi staadionile kuju püstitatud, nimetada ise järeltulija, on see otsus kahtlemata kantud isiklikest emotsioonidest, egost ja omakasust. Ratsionaalne ja hästi läbimõeldud otsus sünnib siiski juhatuse kollektiivse otsusena. Kuid kes juhatusest oleks julgenud klubi kõigi aegade edukama mänedžeri otsuse „alla lasta“? Fergusonil lasti paraku saada liiga tähtsaks. Kui paljudel lahkuvatel tegevjuhtidel lastakse valida endale „pärija“?

3. Staare tuleb kasvatada ise oma meeskonna sees
Fergusoni suurim viga oli ilmselt see, et ta ei kasvatanud meeskonna sees tulevasi liidreid. Võib-olla on see tema domineeriva, tuleb-võita-iga-hinna-eest isiksuse viga. Kuid paljud edukate meeskondade edukad juhid kasutavad just meeskondlikku lähenemist, kasvatades ise võimekaid „leitnante“, kes on hiljem üle võtnud nii mõnegi ettevõtte tüüri. Ka Inglise Premier League’s on Fergusoni ajal kolm mänedžeri üheksateistkümnest alustanud jalgpalluri või teenindava personali liikmena, tõestades et talente on võimalik ise kasvatada.

4. Hoia kõige olulisem abipersonal paigal, kui ladvikus toimuvad muutused
David Moyes sisenes lõvikoopasse siis, kui ta võttis vastu ManU mänedžeri koha. Eelmine mänedžer oli võtnud kõik võidud, mis võtta andis, kõik kapid olid parima mängija tiitleid pilgeni täis. Moyesil endal polnud mänedžerina ühtegi suurt trofeed ette näidata, tema „krediidireiting“ oli seetõttu madal ja tal oli hädasti vaja enda ümber tarku päid, kel oleks tipus olemise kogemus. Selle asemel aga vahetas Moyes välja kogu treeneritebrigaadi ja abipersonali ning tõi nende asemel tiimi, kellega ta oli töötanud Evertonis. See käik jättis Moyesi ilma klubi toetusest ja ühtlasi läksid kaduma klubi aastatepikkused kogumused, oskusteave ja järjepidevus.

5. Uus „nina“ peab olema piisavalt suur
Moyesil polnud jalgpalli mänedžerina ette näidata mitte ühtegi suurt võitu ja ometi oodati, et ta kohe „homme hommikul“ oleks samal tasemel kui eelmine mänedžer, kes oli võitnud 13 Inglise Meistriliiga tiitlit ja kaks Euroopa Meistri tiitlit. Kuna see oli võimatu missioon, väljendas ka Moyesi kehakeel, käitumine ja suhtlemine meediaga algusest peale, et mehel pole tunnet, et ta on oma ülesannete kõrgusel.

6. Tuleb tabada organisatsiooni hingeelu
Ajalugu on ühe organisatsiooni lahutamatu osa. On peaaegu võimatu ette kujutada, et Apple koonseks konformistidest või General Electricut juhitaks vaba käega üle jala. Manchester Unitedi lugu ja kuvand räägivad dünaamilisest, romantilisest meeskonnast, täis hulljulgust, seikluslikkust ja ründavat mängustiili, mida kutsutakse Unitedi teeks (United way - ing. keeles). Ferguson sportliku mängurina pidas neist printsiipidest kinni. Kuigi Moyes rääkis tugevast noorsoopoliitikast ja ründavast jalgpallist, ei läinud tema tegevuse ja strateegia sõnadega kokku.

7. Juhi juhtkonna kommunikatsiooni
Moyesil polnud valikut – pärast iga kaotust pidi ta võtma mikrofoni ja astuma kaamera ette. Inglise Meistriliiga leping ringhäälinguga näeb ette, et meeskondade mänedžerid Annaga pärast iga mängu intervjuu. Moyesilt ei saanud aga sarnaselt meediaga manipuleerimise suurmeistri Fergusoniga eeldada, et tal on oma eelkäijaga selles valdkonnas võrdväärsed oskused ja võimed. Aus ja korralik oma väljaütlemistes, oleks tal siiski olnud vaja klubi „tagatoa“, tippmängijate ja direktorite toetust. Klubi meediatiim oleks pidanud võtnud meediasuhtluses aktiivsema hoiaku, näidates üles kollektiivset toetust mänedžerile, kes püüab esimest aastat astuda oma eelkäija legendaarsetes jälgedes.

8. Julge otsustada. Tea, millal asi on mädaks läinud
Enne Moyesi lahkumist oli Unitedil erinevalt mõnest teisest Inglismaa või Euroopa klubist maine kui meeskonnast, kes annab juhile aega meeskonda ehitada, enne kui talle kinga annab.
Sellegipoolest oli selge, et Moyes oli juba "meeskonna riietusruumi kaotanud", samal ajal kui tema kommentaarid meeskonna viimase soorituse kohta tema juhtimise all näitasid, et tal puudub kaugeleulatuv nägemus.

9. Ära lase uudistel lekkida
Kui otsus on tehtud, tuleb sellest kohe teada anda.
Inerts, millega Unitedi omanikud otsustasid, et nüüd on mõõt täis, läks täielikult raisku, kui päev varem hakkasid levima uudised, mis tegid Moyesi lahtilaskmisest Briti jalgpalli kõige halvemini hoitud saladuse. Peaaegu kõik Briti ajalehed kirjutasid Moyesile kinga andmisest enne, kui see ametlikult välja öeldi.
Kuna United on New Yorki börsi nimekirjas, oli ajastus väga hinnatundlik teema. Moyesi vallandamine viis spekulatsioonideni tema hüvitise ja klubi edasise strateegia üle, samas kui fookus oleks võinud olla hoopis uuel algusel.

10. Uus plaan peab olema usutav
Kui ei ole usutav, et asjad kohe üleöö paremaks lähevad, siis olgu vähemalt olemas plaan ja stabiilne ajutine juhtkond. Pannes ajutiselt etteotsa Ryan Giggsi, Unitedi ajaloos kõige enam autasusid saanud mängija, taastas see mingilgi määral austuse langenud tšempioni vastu. Fännid jumaldavad Giggsi ja spordiajakirjanikud tunnevad tema vastu suurt sümpaatiat. Kahtlemata on ta õige mees, peatamaks meeskonna libisemist musta auku ja saavutamaks stabiilsust. Pole just palju ettevõtteid, kel on selline mees tagataskust võtta.