1991: ees terendab "ratsa rikkaks"

Nõukogude Liidu lagunemise järel said tuule tiibadesse mitmed ärimehed, kes siis kas oma töökusega või oskusega olla õigel ajal õiges kohas, panid aluse äridele, millest räägitakse ka 20 aastat hiljem kui majanduse alustaladest.

Peeter Raidla raamatust "Oliver Kruuda - Eesti majanduse paha poiss" selgub näiteks, et just 1991. aasta sügisel alustas tegevust firma Epeks, millest arenes hiljem välja mõjuvõimas ETFC Grupp.

Epeksi asutajateks olid Põlva Piimatoodete Kombinaadi direktor Tiit Kõuhkna, Aare Annus, Tiit Tammvee ja Sergei Krotov. Kõigil oli võrdne osalus ning selle eest tuli välja käia 2000 rubla. "Vähemasti nii pannakse kirja," lisab autor.

Esialgu asutamisega asi piirduski, kuid peagi andis Tiit Kõuhkna firma Oliver Kruuda ning poegade Toomas ja Tarmo Kõuhkna kätte, et viimased toiduainete müügiga tegeleks. Tammvee ja Krotov tõrjutakse ettevõttest välja. Tiit ja Toomas Kõuhkna ning Oliver Kruuda omavad ettevõttest kõik 30,313 protsendi suurust osalust.

1994. aastaks, mil terendab pankrotistunud Tallinna Piimatoodete Kombinaadi ost, oli Epeksi alla tekkinud mitu firmat.

Kruuda meenutab raamatus aga, kuidas ta 1991. aastal valuutaga hangeldas: "1991. aasta suve hakul lugesin ajalehest, et rubla kukub sügiseks 80 protsenti. Läksin Vambola Kolbakovil juurde Lõuna-Eesti Arengupanka ja võtsin 150 000 või 200 000 rubla laenu. Vahetasin rublad valuutaks ja jäin lihtsalt ootama. Sügisel viisin tagasi. Aga inflatsioon oli mitte 80, vaid peaaegu 400 protsenti, nii et ma teenisin päris korralikult, ehkki laenuprotsent võis siis 25 olla."

"Võtsin uuesti laenu, seekord juba 450 000 rubla, mille vahetasin taas valuutaks," jätkas Kruuda. "Aga selle tehinguga läksin ma alt. Dollar kukkus tagasi. Kui algul maksti dollari eest 300 rubla, siis pärast kursi langust vaid 110 rubla. Ning ma ei suutnud oma laenu pärast krooni tulekut kuidagi tagasi maksta. See oli minu jaoks üldse läbi aegade kõige vaesem aeg. Rublasid siis enam vahetada ei saanud. Ja mul polnudki midagi vahetada. 1993. aastal taheti koguni minu kui eraisiku pankrot välja kuulutada. Raha lihtsalt ei olnud, ehkki kroonidesse ümber arvutatult oli võlasumma suhteliselt väike. Küsisin toona advokaat Aare Targa käest nõu, kas on mõtet jonnida. Tema soovitas, et kraabi see raha kuskilt kokku ja vii panka ära. Nii ma toimisingi, ajasin kuidagiviisi raha kokku ja pääsesin pankrotist."