Alan Greenspan, USA födaraalreservi esimees 1987-2006
. Veel mõni aasta tagasi nimetati Greenspani staariks hüüdnimedega „oraakel” ja „maestro”. Praegu peetakse teda kriisis üheks suurimaks süüdlaseks. Teda süüdistatakse kinnisvaramulli kasvada laskmises madalate intresside poliitika ja kinnisvaralaenude reguleerimatuse tõttu.

Viimastel kuudel on Greenspan tunnistanud, et vähemalt mõned tema pikaajalised veendumused on osutunud väärateks — näiteks, et vaba turg tuleb iseenesest toime võetud riskidega, et liiga palju regulatsioone kahjustab Wall Streeti ning et pangad peaksid alati esikohale asetama oma aktsionäride kaitsmise.

Poliitikud

Bill Clinton, endine USA president. Clintonil lasub vähemalt osa vastutusest praeguse finantskaose eest. Ta sundis kinnisvaralaenude andjaid oma reegleid lõdvendama, et ka vähem kindlustatud laenajad laenu saaksid. 1999. aastal tühistas ta seaduse, mis eristas kommertspangad, mis võtavad vastu hoiuseid, investeerimispankadest, mis investeerivad ja võtavad riske, tekitades superpankade ajastu.

Gordon Brown, Suurbritannia peaminister. Briti peaminister tundub olevat olnud täiesti pimestatud panganduses toimuvast, asetades Londoni City huvid kogu muu majanduse, nagu näiteks tööstuse omadest ettepoole.

George W. Bush, endine USA president. Bushi administratsioon tegi väga vähe, et pidurdada Clintoni ajal alguse saanud laenamist ilma sissetulekuta laenajatele, kes ei oleks tohtinud seda endale lubada. Samuti ei kehtestanud ta Wall Streetile regulatsioone.

USA senaator Phil Gramm. Endine senaator Texasest, kes võitles pikka aega regulatsioonide kaotamise eest rahanduses. Tema töö, mida toetas Clintoni administratsioon, pani aluse derivatiivide plahvatuslikule kasvule.

Ajalehe New York Times andmetel 1989-2002 kõige rohkem kampaaniaraha kommertspankadelt ja Wall Streetilt saadavate annetuste osas oli ta esiviisikus.

Wall Street/pankurid

Abi Cohen, Goldman Sachsi USA peastrateeg. Kunagi peeti teda kõige mõjuvõimsamaks naiseks USA-s. Ta ei näinud aga ette aktsiahindade kokkukukkumisi ja oli tuntud oma tõusuennustuste poolest. Eelmise aasta märtsis vahetati ta välja.

„Hank” Greenberg, AIG kindlustuse grupp. Praegu 83-aastane Hank — õieti Maurice — Greenberg oli AIG juht. Ta arendas firma maailma suurimaks kindlustajaks. Laenude kindlustajana tabas kinnisvaralaenude kriis AIG-d tugevalt. Ettevõte vajas pankroti vältimiseks riigi toetust 85 miljardi dollari ulatuses ja hiljem veelgi miljardeid, mis aga ei takistanud AIG tippjuhtidel võtmast puhkust, et käia 444 000 dollarit maksnud golfi- ja spaareisil Californias ja 86 000 dollarit maksnud jahireisil Inglismaal.

Andy Hornby, endine HBOS-i juht. Tema Bank of Scotlandist Halifaxiga liitumisel üle võetud strateegia viis HBOS-i praegustesse raskustesse.

Sir Fred Goodwin, endine Royal Bank of Scotlandi juht. Kunagine Gordon Browni lemmikärimees, kelle kohta peaminister nüüd ütleb, et on tema peale vihane. Goodwini strateegia Royal Bank of Scotlandis on viinud panga 28 miljardi naelaga kahjumisse ja 70 protsendi ulatuses riigi omandusse.

Steve Crawshaw, endine Bradford & Bingley juht. Crawshaw hakkas andma iseendaga tagatud eluasemelaene taotlejatele, kes ei pidanud tõestama igakuise sissetuleku olemasolu. Äri kukkus kokku koos rahaturu kokkukukkumisega. Lõpuks tuli Bradford & Bingley natsionaliseerida. Mõni nädal enne seda läks Crawshaw südameprobleemidele viidates pensionile. Selle suurus on 1,8 miljonit naela.

Adam Applegarth, endine Northern Rocki juht. Applegarthil olid suured ambitsioonid, kuid ärimudel kukkus kokku, kui saabus krediidikriis. Applegarth jalutas minema hunniku sularahaga ja veetis suve kriketit mängides.

Ralph Cioffi ja Matthew Tannin. Cioffi ja Tannin olid Bear Sternsi pankurid, kes hiljuti pettuse eest süüdi mõisteti. Neid süüdistatakse investoritele valetamises.

Lewis Ranieri. Eluasemelaenude „ristiisa”, kes alustas nende andmist 1980. aastatel. 2004. aastal nimetati ta koos Bill Gatesi ja Steve Jobsiga viimase 75 aasta suurimateks innovaatoriteks.

Joseph Cassano, AIG finantsproduktid. Põhimõtteliselt ajas tema maailma suurima kindlustusfirma pankrotti, sundides USA valitsuse sinna miljardeid sisse pumpama. Cassano teenis igalt tema poolt loodud finantsproduktide toodetud dollarilt 30 senti — kokku 280 miljonit naela. Ta vallandati pärast seda, kui tema divisjon kaotas 11 miljardit dollarit, kuid jäi konsultandiks 1 miljoni dollarilise kuupalgaga.

Chuck Prince, endine Citi juht. Prince tegi Citist maailma suurima panga. Kui kasum 2007. aastal kahjumiks pöördus, väitis ta, et see on ainult ajutine, kuid ta sunniti lahkuma, kui mitmemiljardilised kaotused hakkasid pinnale ujuma. Kompensatsiooniks sai ta 140 miljonit dollarit.

Angelo Mozilo, Countrywide Financial. Mozilo juhtis suurimat USA eluasemelaenuandjat, mille päästis pankrotist Bank of America. Countrywide andis tuhandetele riskantseid laene, mida hiljem tagasi maksta ei suudetud.

Stan O’Neal, Merrill Lynchi endine juht. O’Nealist sai krediidikriisi kõrgeimal kohal olev ohver, kui kaotas 2007. aasta lõpus panga juhatuses usalduse. Neli aastat varem oli ta esimene mustanahaline, kes Wall Streeti ettevõtet juhtis. Enne tema lahkumist teatati, et pangal on 8 miljardi dollari eest halbu laene. Aasta hiljem läks Merrill Bank of America valdusse.

Jimmy Cayne, Bear Sternsi endine juht. Cayne jätkas mängimist bridžiturniiril Detroitis ka seejärel, kui firma kriisi sattus. Cayne müüs oma osaluse firmas, teenides 60 miljonit dollarit. Viha tema vastu oli nii suur, et ta pidi palkama turvamehe.

Teised

Chrisopher Dodd, USA senati pangakomitee esimees (demokraat). Oli pidevalt vastu katsetele karmistada reegleid eluasemeandjatele Fannie Mae’le ja Freddie Macile. 1989-2008 sai ta mõlemalt firmalt annetustena 165 000 dollarit.

Geir Haarde, Islandi peaminister. Haarde teatas reedel, et astub tagasi ja kuulutas maiks välja ennetähtaegsed valimised. Eelmise aasta oktoobris kukkusid miljardiliste võlgade tõttu kokku kolm Islandi suurimat kommertspanka. Riik pidi rahvusvaheliselt valuutafondilt laenama 2,1 miljardit dollarit ja võtma lisaks laene mitmelt Euroopa riigilt.

USA avalikkus. USA poliitikud võisid küll finantssüsteemi luua ja ebaõnnestuda selle üle järelevalve korraldamisel ning Wall Streeti ahned pankurid võisid raha nimel reaalsustaju kaotada, kuid miljonid ameeriklased peavad mõistma, et nad laenasid rohkem kui jõudsid tagasi maksta. Sama vea tegi ka Briti avalikkus.

Mervyn King, Bank of Englandi kuberner. Kui King ameti üle võttis, kasvas Suurbritannia sisemajanduse koguprodukt 3 protsenti aastas ja inflatsioon oli 1,3 protsenti. Esimese asjana langetas ta intressimäärad madalaimale sõjajärgsele tasemele. Kui krediidikriis ilmnema hakkas, ei pumbanud ta raha finantssüsteemi ja väitis, et mõnesid panku ei peaks päästma.

John Tiner, Briti finantsteenuste ameti juht 2003-2007. Tiner otsustas, et pangad võivad ise otsustada, kui palju kapitali nad vajavad, et hajutada oma riske. Amet ei teinud midagi Northern Rocki tegevuse peatamiseks suure riskiga eluasemelaenude andmisel.

Dick Fuld, Lehman Brothersi juht. Lehman Brothersi kokkukukkumine septembris andis katastrofaalse löögi usaldusele kogu pangandussüsteemi vastu. Fuld oli töötanud Lehman Brothersis aastakümneid ja juhtinud ettevõtte läbi raskete aegade. Enne pankrotti ei olnud tal aga õnnestunud müüa osalust Korea arengupangale, mis oleks tõenäoliselt pankrotti vältinud. Fuld toetas riskeerimist ja Lehman investeeris kinnisvarasse.

…veel kuus, kes nägid seda tulemas

Andrew Lahde. Mees, kes lahkus finantsalalt oktoobris, tänades lolle maaklereid ja idioote enese rikkaks tegemise eest. Ta teenis miljoneid sub-prime laenamise vastu kihla vedades.

John Paulson. Teda on peetud krediidikriisis maailma suurimaks võitjaks, teenides 2007. aastal 3,7 miljardit dollarit, vedades kihla, et kinnisvaramull lõhkeb. Kui teda kritiseeriti vaesuse pealt raha teenimises, andis ta 15 miljonit heategevusele.

professor Nouriel Roubini. New Yorgi ülikooli majandusteadlane hoiatas finantskriisi eest 2006. aastal, väites, et USA seisab silmitsi kord põlvkonna jooksul juhtuva kinnisvaramulli lõhkemisega, naftašoki ja majanduslangusega.

Ta on endiselt pessimistlik. Ta ennustas eelmisel nädalal, et USA finantssüsteem võib kaotada 3,6 triljonit dollarit, enne kui krediidikriis lõpeb. See tähendaks põhimõtteliselt, et kogu USA pangandus oleks pankrotis. Pärast eelmise aasta päästeoperatsioone ja riigistamisi kirjeldas ta George W. Bushi, Henry Paulsoni ja Ben Bernanket kui „bolševike troikat, kes muutsid USA Ameerika Ühinenud Sotsialistlikuks Riiklikuks Vabariigiks”.

Warren Buffett, miljardärist investor. Buffett on pikka aega hoiatanud hämarate derivatiivide ohtlikkuse eest, millest keegi aru ei saa. Oktoobris kirjutas Buffett, et on hakanud uuesti USA börsil aktsiaid ostma, väites, et krediidikriisi põhi on möödas.

George Soros. Miljardär ja filantroop ütles jaanuaris 2006, et aktsiaturud on oma tipul ning tuleks olla valmis majanduslanguseks ja kõvaks maandumiseks. Samuti hoiatas ta kinnisvaramulli eest. Soros rääkis 25-aastasest supermullist, mis lõhkeb, süüdistades hoomamatuid finantsinstrumente, reguleerimatust ja üleilmastumist.

Stephen Eismann. Analüütik ja fondimänedžer, kes tegeles sub-prime turgudena 1990. aastate alguses. Seda aega kirjeldab ta lõppematu valetamisena. Wall Streetil oli tema sõnul ükskõik, mida müüa.

Meredith Whitney, Oppenheimer Securities. 31. oktoobril ennustas Whitney, et Citigroup peab vähendama oma dividende või tal seisab ees pankrot. Päevade jooksul oli Citigroupi juht vallandatud ja dividendid alandatud.

Kathleen Corbet, endine Standard & Poor’si juht. Corbet lahkus suurima krediidireitingute agentuuri eesotsast 2007. aasta augustis. Krediidireitingute agentuure süüdistati liigses optimismis. Corbet ütles, et tema lahkumine oli pikalt plaanitud ja eitas, et talle on selleks survet avaldatud.

On uuritud, kas agentuuride antud reitinguid mõjutavad pankade poolt neile makstavad tasud. Avastati kümneid e-kirju, millest selgub, et investorite usaldust on petetud.