3G on igaühe fantaasia küsimus

Milleks on 3G hea, küsis mu käest kolleeg Toivo Tänavsuu. Ütles, et minusugused ju teavad nendest asjadest. Tõde on aga selles, et ega ju ei tea. Üldiselt ja ideede järgi võib muidugi rääkida, mis temaga teha saab.

Aga kas see ka hea on, on teine küsimus, sest keegi ei ole saanud 3G-d sellena järele proovida, mis ta olema peaks. Haibiajastul, 1990ndate lõpus sai 3G endale kõikvõimsuse aura ümber, tõde on esialgu muidugi kõvasti tagasihoidlikum.

Jaapanlased, kes 3G-teenused endal mõni aeg tagasi käivitasid, maadlevad praegu päris tõsiselt: publiku huvi on vähene, telefonide akud peavad vähe vastu, lisaks veel probleemid kohati vigase tarkvaraga.

Eurooplased astuvad ka järjekindlalt 3G-rada, võrgud on Itaalias, Inglismaal, Austrias, Rootsis ja mujalgi. 3G ideed ja võimalused on tegelikult kiiduväärt. Juba praegu kõlbab telefon paljudeks muudeks asjadeks peale helistamise, vähemalt mina tahan temaga vahetada e-posti, surfata internetis (vaadata kasvõi bussiaegu või midagi), võõras linnas otsida oma telefoni ekraanile tänavate kaardi, piiluda veel õhtuseid teleuudiseid kodumaalt ja nii edasi.

3G võimaldab üle mobiilivõrgu lihtsalt öeldes väga kiiret andmevahetust ja see, milleks inimesed seda kasutavad, on nende fantaasia küsimus. Umbes nagu ID-kaardiga.