Freyd huvitas investeerimine, see oli tema hobi, kuid luksuslik elustiil teda ei lummanud. Ja nii annetaski ta investeerimisportfelli enda poolt 2000. aastal asutatud viigerhüljeste, spetsiifiliselt Saimaa järves elavate Pusa hispida saimensise kaitsmisega tegelevale Nestori fondile.

„Selles eas on juba kasulik asjad üle anda, et midagi ei jääks pooleli,“ lausus ta ajalehele.

Ta otsustas fondile anda kogu investeerimisportfelli, sest nii oli maksude seisukohast kõige kasulikum. Sularaha annetamiseks oleks ta pidanud kõigepealt aktsiad müüma ning sellelt 30% maksu tasuma.

Frey sõnul ei ole Saimaa hülge päästmine kõige olulisem. Sellest olulisem on kliimamuutuste ära hoidmine, sest just kliimamuutus on Saimaa hülge suurim vaenlane. Kui temperatuur tõuseb ja lumikatet ei ole, ei saa hüljes pesitseda. Ja kui ta seda ei saa, on lõpp ka hüljestel.

Frey rääkis ajalehele, et sattus investeerima täiesti juhuslikult, kui 1980-ndatel oma kooliaegset sõpra Kari Kairamot kohtas. Frey oli vanematelt pärinud Nokia aktsiaid, Kairamo oli aga tõusnud Nokia juhiks ning utsitas Freyd veel aktsiaid ostma.

Investeerimine oli Frey jaoks huvitav ajaviide, sest hobi sisaldas ka väikest riski. Riski maandas ta aga sellega, et soetas aktsiaid väikestes kogustes, tehes aastas umbes 150-200 tehingut.

Kõige meeldejäävamad riskid on seotud kantud kahjudega. „Paaril korral olen tahtnud aktsiaid müüa, kuid selle asemel vajutanud „osta“ nuppu,“ tunnistas ta.

Investeerimishuvilise portfell koosnes peamiselt kohalikest aktsiatest, kuid Frankfurdi börsi kaudu on ta ostnud ka kaugemaid aktsiaid.