Tänapäeval võime me Nigeeriast saadetud libakirjade üle naerda. Aga 1990-ndad – kes neid ei mäletaks – olid teistmoodi aeg ja toona leidus inimene, kes suutis laenata Eesti pankadelt ja ärihaidelt 100 miljonit krooni, et Nigeeriasse õnne otsima minna.

Tegemist on Indrek Samusenkoga, kelle saatusest ei tea lähimadki kompanjonid juba aastaid midagi, räägitud  on isegi tema surmast. Kuid Päevaleht avastas, et tänapäeva Rummu Jüri elab edasi ja tegeleb Nigeerias transiidiäriga.

Samusenko oli 15 aasta eest Eesti meedias ja äriilmas kuum nimi. Tõenäoliselt mäletab enamik tallinlasi toona kuulsat kauplust Westmani äri ja selle all tegutsenud West End Pubi. Televisioonis ja raadios esitlesid seda 1992. aastal kõigi poolt armastatud tippnäitlejad Aarne Üksküla ja Jüri Krjukov. Koht kuulus AS-i Comex juhtinud Indrek Samusenkole.

Kui 1992. aastal läks äri kenasti, siis 1993. aastal jäi Comex rendi tasumisega raskustesse. Samusenko ja tema Moskva partneri peas sündis päästev plaan, mille märgusõnaks sai ülitulus Nigeeria võlakiri. Jutt on 38,5 miljoni dollari suurusest Nigeeria valitsuse võlakirjast, mille Comex oli „vaid” 35 miljoni krooniga ühelt Briti firmalt üles ostnud.

Kuninglik tehing tõotas küm-nekordset tulu ja et dollareid kätte saada, sõitis Samusenko ise Nigeeriasse. Enne laenas ta aga siinsetelt ärimeestelt ja pankadelt kokku kümneid miljoneid kroone. Suurepärase ärina tundunud ettevõtmise saatis aga rentslisse see, et Nigeeria valitsus oli vahetunud ja võlga tunnistavad dokumendid hävinud. Või olid need hävitatud.

Nigeeriasse Samusenko 1993. aasta lõpus jäigi. Sinna jäi ka raha, Eestisse omakorda aga vihased ja pettunud võlausaldajad. Tõenäoliselt viis mees raha valele suguharule, naerdakse nüüd.

1993. aastal käis Lagoses edutult võlausaldajate miljoneid tagasi toomas advokaat Urmas Arumäe. „Kokku rööviti meid kümnel korral,” meenutas Arumäe 1999. aastal Eesti Ekspressis. „Pidime relvastatud välja-pressijatele maksma ühtekokku 1200 dollarit.” 

Allkiri kviitungil

Viimased tosin aastat pole Samusenkost midagi kuulda olnud ja enamik 1990-ndate äritegelasi oli kuni viimase ajani veendud, et ta on surnud. Üllataval kombel ilmus veidi enam kui kuu tagasi välja värske dokument, millel ilutseb Samusenko allkiri. „Mitte mingisugust kahtlust pole – see on sada protsenti Indreku allkiri,” on mehe ammune tuttav veendunud.

Päevaleht leidis kviitungi, kus Samusenko Nigeerias registreeritud firma Marine and Industrial Engineering Company Ltd loodab võita üht Briti suurpakkumist. Päevaleht võttis firmaga ühendust ja tegevjuht Alwin Grote palus küll saata Samusenkole küsimused, kuid seejärel kadus firma kontakt kui tina tuhka. Romantiline ja omal moel naljakas Indrek Samusenko jäi endiselt tabamatuks. 

Rublaaja lõpu edulugu

•• Westmani äris käis elav äri juba rublaajal, kui seal pakuti järjest odavnevate rahatähtede vastu peamiselt Skandinaavia maadest pärit kaupu: esimesel korrusel olid toiduaineid ja teisel tööstuskaubad. Tühjade lettidega harjunud eestimaalased said selles kaupluses näha hoopis teistsugust kaupa.

•• Tütarfirma Comex Restoranid haldas lisaks West End Pubile veel ka Estonia talveaeda, Kuku klubi koos Wiiralti kohvikuga ja Karja Keldrit.

•• Mõni aasta tagasi kirjutas Peeter Raidla ajalehes Äripäev Indrek Samusenkost ja mainis, et Comexi äritegevuseks vajalik raha tuli ühe osaniku, Venemaa kommertspanga Moscovia kaudu. Selle panga raha oli pidevalt mängus Eesti Panga valuutaoksjonitel. Moscovia tahtis 1992. aastal ka Eestis oma harukontorit avada.

Suur kombinaator Samusenko

•• Ühe ärimehe hinnangul võis kokkulaenatud raha olla 100 miljonit krooni. Teised räägivad 50 miljonist kroonist. „Toona oli see muidugi üüratu raha, tänapäeval jäävad ärimehed aga suuremaidki summasid võlgu,” tõdes üks Samusenko kunagine ohver. 

•• „Oo, Indrek oli fantastiline ärarääkija ja tohutu kombineerija!” meenutas teine ärimees, nüüdne miljonär. „Ja ta armastas šikki stiili – ikka Cadillac ja Pontiac Bonneville ja Pontiac Parisienne, mis olid tolle aja kohta väga uhked autod. Neid pidi ta pantima, kui hakkas inimestelt 20 000 dollari kaupa raha võtma.” 

•• Samusenko tõmbas kõiki liimile sellega, et maksis väga korralikku intressi. Seetõttu anti talle veel raha juurde. „Indrek armastas ka ise öelda: ma maksan kuninglike protsentidega, kahte viimast sõna rõhutades,” naerab nüüd üks Samusenko võlausaldaja.

•• Ühe suurärimehe mäletamist mööda käis Samusenko Nigeerias raha nõutamas mitmeid kordi. „Jutud olid järjest kurvemad. Suur pankur seal polnudki tegelikult pankur ning pank ise oli ka vaid pisike toauberik. Lõpuks oli Samusenkol väga raske nende jutule pääseda. Ma võin küll eksida, kuid mäletan justkui tema juttu, et lõpuks polnud tal enam raha hotellitoa üürimisekski ning tuttava šveitseri armust elas ta hotelli basseini ääres.”