"Eilsest, 2. aprillist on Valitsuse eelnõude infosüsteemis kättesaadav „Abipolitseiniku seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (COVID-19 haigust põhjustava viiruse SARS-Cov-2 levikuga seotud meetmed)" eelnõu. Kokku kavatsetakse selle alusel muuta 33 seadust, sh pankrotiseadust.


Kahjuks ei ole ei minu ega ka teiste juristide meedias kõlanud ettepanekuid ja kriitikat arvesse võetud. Pankrotiseaduse muudatused ei ole sel kujul tasakaalus: võlgnikust ettevõtte juhatuselt võetakse kohustus ja võlausaldajalt õigus pankrotimenetlus algatada.

Kui seadusandja eesmärk on see, et võimalikult palju raskustesse sattuvaid ettevõtteid saaks tervendatud, võiks võlausaldaja pankrotiavalduse menetlusse võtta ja anda võlgnikule loetud päevad saneerimisavalduse esitamiseks. Seejärel saaks kohus otsustada, kumba menetlust hakatakse läbi viima.

Pankrotimenetluste edasilükkamise korral peaks kindlasti peatama ka tehingute tagasivõitmise tähtaegade kulgemise - pandeemiast lähtuvad majandusraskused ei ole loogiline põhjus, et muuta võlausaldajate huve kahjustavate tehingute tagasivõitmine keerulisemaks.

Samuti ei ole eelnõus sõnagi näiteks rahaliste kohustuste tagasivõitmisest. Pankrotiseadus võimaldab pankrotimenetluses tagasi võita maksed, mis tehti kolme kuu jooksul enne ajutise halduri nimetamist, kui võlgnik oli makse tegemise ajal maksejõuetu ja võlausaldaja teadis või pidi võlgniku maksejõuetusest teadma. Maksete tagasivõitmise eelduseks on loomulikult ka võlgniku teiste võlausaldajate huvide kahjustamine. Majandusraskustesse sattunud äripartneriga äri jätkamisel peavad aga näiteks nii üürileandjad, müüjad kui ka laenuandjad arvestama selle tagasivõitmise riskiga. Näiteks, kui talupidaja otsustab jätkata oma toodete müümist majandusraskustes restoranile, peab ta arvestama sellega, et restorani pidaja pankroti korral võib haldur proovida viimase kolme kuu jooksul talle makstud ostuhinda tagasi võita. Võibolla peaks Valitsus hoopis kaaluma selle riski vähendamist, et äritegevus jätkuks?"