Advokaadi vastus Yana Toomile: tuleb lõpetada anomaalia, kus kellegi loomingut võib netis piiramatult levitada. Vaba internet sellest ei sure

 (77)
Advokaadi vastus Yana Toomile: tuleb lõpetada anomaalia, kus kellegi loomingut võib netis piiramatult levitada. Vaba internet sellest ei sure
Foto: erakogu

Vaba internetiga seotud informatsioonivabadus on väärtus, mille hoidmine ja kindlustamine on oluline. Teisalt peab arvestama, et igasugune uus looming tekib siia ilma kellegi loomingulise panuse tulemusena, kirjutab vandeadvokaat Tambet Toomela.

Euroopa parlamendi liige Yana Toom avaldas 18. septembril kirjutise „Seisame Interneti peiede künnisel. Oma osa selles on ka Tarandil, Kelamil, Padaril ja Ansipil." Selles kritiseeris ta teravalt 12. septembril Euroopa Parlamendis vastu võetud direktiivi autoriõiguste kohta ühtsel digiturul, mille osas algavad peatselt direktiivi vastuvõtmise lõppvaatust kujutavad kolmepoolsed läbirääkimised Euroopa Parlamendi, Euroopa Nõukogu ja Euroopa Komisjoni vahel.

Kriitika kokkuvõtteks võib öelda, et Yana Toom esindab direktiivi eelnõu menetlemise protsessis selgelt nn vaba interneti tiiba, mille eesmärgiks on kindlustada jätkuv võimalus vabalt levitada informatsiooni ka digitaalses keskkonnas. Vaba internetiga seotud informatsioonivabadus on kahtlemata väärtus, mille hoidmine ja kindlustamine on meile kõigile oluline.

Teisalt peab arvestama, et igasugune uus looming tekib siia ilma kellegi loomingulise panuse tulemusena. Loometegevus internetis on kellegi leib ja loomevaldkonna ettevõtted (nt filmi- ja muusikatööstuse turuosalised) teevad investeeringuid selleks, et pakkuda meile uut sisu, sealhulgas ka veebimeedias. Interneti kiire võidukäik ja autorite õiguste laisavõitu kaasajastamine on paratamatult tekitanud justkui uue normaalsuse, kus kord mõnes paber- või digimeedias avaldatud teose võib vabalt internetti paisata ja piiramatult levitada, sealhulgas tulu teenimise eesmärgil. Õiguste omajatega seda tulu ei jagata (Google ja Facebook näited), samuti puuduvad õiguste omajatel realistlikud võimalused oma teose kasutamist piirata.

Seotud lood:

On viimane aeg see uus normaalsus (õigemini anomaalia) lõpetada. Selles kontekstis on uus direktiiv tervitatav. Samas on selge, et infovabadusest huvitatud avalikkuse ehk täpsemalt öeldes huvitatud kasutajate, autorite õiguste ja ettevõtete huvide vahel tuleb leida õiglane tasakaal, mitte kalduda üht või teist poolt liialt soosivasse äärmusesse.

Vaba internet ei sure

Yana Toomi kirjutises toodud näited direktiivist ei ole sellised, mis lubaksid väita peatset vaba interneti surma saabumist. Lisades ütlemata jäetud informatsiooni, peaks lugejale saama selgeks, et direktiiv ei soodusta eeskätt mitte teoste kasutamise piiramist, vaid kasutamise jätkamist ja kasutamisest teenitud tulu jagamist õiguste omajatega.

Vaatleme alljärgnevalt mõningaid Yana Toomi toodud näiteid.

Automaatfiltrite kohta on esitatud väide, et kõike, mida me otsustame võrku üles laadida, vaadatakse üle provisoorse autoriõiguse võimaliku rikkumise kontrolli käigus. Tehisintellekt justkui võrdleb üleslaaditavat sisu autoriõigustega kaitstud sisu andmebaasiga ning rikkumise kahtluse korral lükatakse postitus tagasi.

Tegelikult ütleb vastuvõetud direktiivi eelnõu artikkel 13, et reaalajas sisujagamise teenust (sh Facebook, Instagram, Twitter jms) pakkuvad teenuseosutajad peavad sõlmima kaitstud teoste õiguste omajatega õiglased ja asjakohased litsentsilepingud. Selliseid lepinguid võib sõlmida ka autorite ja muude õiguste omajate kollektiividega (nt teose esitajate, raadio- ja televisiooniorganisatsioonide ühendustega). Üksnes juhul, kui litsentsi tingimustes ei jõuta kokkuleppele, rakendatakse meetmeid selleks, et teosed vastavatel sisujagamise platvormidel ei leviks. Selgesõnaliselt on välja toodud ka põhimõte, et selliste meetmete (nende hulka kuuluvad ka mistahes tehnilised meetmed nagu automaatfiltrid) rakendamine ei tohi viia selleni, et õiguspäraselt avaldatud ja kellegi õigusi mitterikkuva sisu avaldamine oleks keelatud või piiratud.

Automaatset kontrolli ei tule

Seega eksitav on väita, et kõike, mida me võrku üles laeme, asutakse automaatselt kontrollima. Sellest on hõlmatud ainult sisujagamise platvormid, millel on suur turujõud. Väikese ja keskmise suurusega ettevõtetele on ette nähtud erandid. Pealegi soositakse kontrollimise ja keelamise asemel tulu jagamist autoritega. Keelamine on alles sekundaarne abinõu autorite kaitseks, kui läbirääkimised litsentsi tingimuste üle ei ole viinud tulemuseni.

Loe veel

Igaühele peaks olema mõistetav, et online meedia gigandid nagu Google, YouTube ja Facebook on pikalt arendanud oma platvorme ja teeninud tulu, ühendades inimesed ja neid huvitava sisu. Direktiivi mõte seisneb selles, et sellist tulu asutaks jagama ka sisu loojatega.

Teiseks on artiklis toodud, et kasutajatel tuleb asuda hüperlinkide eest maksma. Ka see väide ei ole päris täpne. Direktiivi eelnõu artikkel 11 näeb pressiväljaannete avaldajatele ette õiguse õiglasele ja proportsionaalsele tasule nende publikatsioonide digitaalse kasutamise eest infoühiskonnateenuse osutajate poolt. Infoühiskonnateenuse osutajate näideteks on nii eelnimetatud sisujagamise platvormid, kui ka Google (sh Google News), Delfi ja mitmed muud digitaalse teenuse osutajad. Seejuures on artiklis 11 aga selgelt sätestatud, et sellised pressiväljaannete õigused ei tohi takistada legitiimset mitteärilist erakasutust. Täpsustuseks on lisatud, et mingil juhul ei ole keelatud ega piiratud üksnes üksikutest sõnadest koosnevate hüperlinkide jagamine.

See jällegi kinnitab, et eraotstarbeliselt publikatsioone kasutavate isikute võimalusi ei ole direktiivi eelnõuga kahjustatud. Pigem on otsitud ja leitud õiglane tasakaal infoühiskonna teenuse osutajate ja pressiväljaannetele avaldajate õiguste vahel.

Lisaks tõi Yana Toom välja ka spordivõistluste korraldajate sidusõiguste küsimuse. Direktiivi eelnõu artikliga 12a antakse spordivõistluste korraldajatele võistluste käigu levitamise ja reprodutseerimisõigused. Spordivõistluste korraldajate õigus valida endale koostööpartner, kes salvestab, reprodutseerib ning teeb spordivõistlustest loodud teose (nt video) üldsusele sidevahendite abil kättesaadavaks, peaks olema iseenesestmõistetav. Tavaliselt maksab selline koostööpartner korraldajatele ka tasu. Spordivõistluste korraldaja kui programmi ning ürituse kujunduse autor panustab ürituse korraldamisse sageli märkimisväärseid ressursse. Eraisikute võimalustele jagada enda või sõprade katsumusi isiklikel mitteärilistel eesmärkidel sotsiaalmeedias see mõju ei avalda, sest teistest autoriõiguste direktiividest varasemalt tuntud vaba kasutamise erandid jäävad ka siinkohal kehtima.

Kokkuvõtvalt võime loota, et parlamendi, nõukogu ja komisjoni triloogi käigus leitakse lahendused, mis toetavad nii vaba interneti jätkusuutlikkust kui ka autorite ja teiste õiguste omajate tõhusat kaitset. Kuuldused vaba interneti surmast on direktiivi praegust sisu silmas pidades kindlasti ennatlikud.