Advokaat: peaminister saastunud õhu eest vastutama

 (23)
Britta Retel.
Britta Retel.Foto: Kaupo Kikkas, Sorainen

Kui varem püüdsid rahvusvahelised keskkonnaorganisatsioonid riike keskkonnahoidlikumalt käituma manitseda märgukirjadega, siis nüüd on organisatsioonide töö otsustajate tegevust reaalselt mõjutama hakanud. Millal jõuab Eesti õiguskord ajastusse, kus ka meie ametiasutustelt oleks võimalik reaalselt nõuda (keskkonnaalaste) otsuste täitmist, kirjutab Soraineni vandeadvokaat Britta Retel.

Lõppenud aasta oli rekordiliselt soe ning Tartu maratoni asemel räägitakse esimestest kevadilmingutest. On aeg võtta tõsiselt käsile kliima soojenemise ja välisõhu kaitse teema. Kliimaneutraalsusel on pooldajaid ja vastaseid. Kuid kes ikkagi vastutab meie tervise ja heaolu eest? Saksamaal esineb hetkel reaalne oht, et Müncheni linna halva õhukvaliteedi eest kohaldatakse aresti liidumaa keskkonna- ja tarbijakaitseministri või lausa peaministri suhtes. Tuleb välja, et see on täiesti lubatav meede ka Euroopa Liidu õiguse alusel, kui eesmärgiks on puhtam õhk.

Eesti (keskkonna)organisatsioonid on olnud väga aktiivsed igasuguste arendusprojektide vaidlustamisel. Tuuliku, kaevanduse või muu majanduslikult suuremat mõju omava objekti rajaja peab arvestama võimalusega, et projekt vaidlustatakse. Keskkonnaorganisatsioonid osalevad aktiivselt ka arengukavade väljatöötamisel, kuid samas puuduvad meil vaidlused, kus organisatsioonid oleksid reaalselt kohtu kaudu nõudnud keskkonnaalaste eesmärkide kohta tehtud poliitiliste otsuste muutmist. Ometi on kõigile keskkonnakaitset edendavatele organisatsioonidele tagatud lisaks keskkonnamõjuga otsuste tegemise protsessis osalemisele ka nende vaidlustamise võimalus.

Seotud lood:

Teiste Euroopa Liidu riikide keskkonnaorganisatsioonid on selles osas olnud märksa ambitsioonikamad. 2013. aastal pöördus Hollandi valitsuse vastu kohtusse kohalik keskkonnaorganisatsioon, kes nõudis kasvuhoonegaaside vähendamise tegevuskava osas planeeritust karmimate eesmärkide saavutamist. Hollandi valitsus oli 2011. aastal võtnud vastu poliitilise otsuse vähendada kasvuhoonegaase üksnes 20% võrra võrreldes algselt planeeritud 30%-ga. Muudetud eesmärk kattus Euroopa Liidu eesmärkidega ning oli fikseeritud ka seadusega. Vaatama sellele rahuldas Hollandi kõrgeim kohus 2019. aastal kaebuse, leides, et heitkoguste vähendamise tegevuskava kinnitamise otsustusõigus ei lasu üksnes valitsusel ja parlamendil. Kohus selgitas, et lähtudes Euroopa inimõiguste konventsioonist on Hollandi valitsusel kohustus saavutada 2020. aastal kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamine vähemalt 25% võrra, nii nagu seda taotles ka keskkonnaorganisatsioon oma kaebusega.

Ka Saksa halduskohus rahuldas 2012. aastal keskkonnaorganisatsiooni kaebuse, millega nõuti Müncheni linna õhukvaliteedi tegevuskava muutmist nii, et see sisaldaks efektiivsemaid meetmeid puhtama õhu saavutamiseks. Müncheni linna osadel tänavatel oli probleeme liigse lämmastikdioksiidi (NO2) kontsentratsiooniga välisõhus, mis on kahjulik inimeste tervisele ja võib põhjustada hingamisteede haigusi. Välisõhu direktiiviga oli määratud maksimaalne lubatud tase, mida senise tegevuskavaga ei olnud saavutatud. Sel põhjusel esitas kohalik keskkonnaorganisatsioon kohtule kaebuse ettekirjutuse tegemiseks. Kohus leidiski, et kohalik omavalitsus peab võtma tarvitusele vajalikke meetmeid, sh kehtestama eri linnapiirkondades teatavate diiselmootoriga sõidukite liiklemise keelu selleks, et saavutada puhtama õhu piirväärtused.

Ministrile võib aresti kohaldada

Nimetatud vaidlus läks aga veelgi kaugemale. Nimelt keeldus vaidlusaluses asjas kohalik omavalitsus kohtuotsuse täitmisest. Keskkonnaorganisatsioon taotles seepeale lisaks sunnirahale lausa Baieri liidumaa keskkonna- ja tarbijakaitseministri või teise võimalusena liidumaa peaministri suhtes aresti kohaldamist. Euroopa Kohus leidiski, et ka kõrge ametiisiku suhtes aresti kohaldamine on täiesti võimalik olukorras, kus keskkonnanõuded on jäetud täitmata. Kohtu hinnangul tuleb Euroopa Liidu õigusakte tõlgendada nii, et ametiisiku suhtes aresti kohaldamine on põhjendatud, kui välisõhu direktiivist tulenevad kohustused on jäetud täitmata. Vajadus aresti kohaldamiseks puudub üksnes siis, kui siseriiklik õigus ei näe ette võimalust ametiisiku arestimiseks kohtuotsuse täitmata jätmise korral. Saksamaal kehtiva õiguse järgi on aga aresti kohaldamine võimalik ka avaliku võimu kandja suhtes. Nimetatud otsus tehti alles hiljuti - 19. detsembril 2019 ja praegu ongi reaalne võimalus, et keskkonna- ja tarbijakaitseministri või teise võimalusena liidumaa peaministri suhtes võidakse kohaldada aresti põhjusel, et keskkonnaalased eesmärgid on täitmata.

Meie ametnikud värisema ei pea

Eelpool kirjeldatud Euroopa Kohtu otsuse valguses meie ametnikud siiski hirmust värisema ei pea. Ajast ja arust riigivastutuse seadus, aga ka täitemenetlusseadustik välistavad ametiisikute puhul sisuliselt isikliku vastutuse. Ka tahtlikult kohtuotsuse eiramise korral ei ole võimalik ametiisikut ähvardada arestiga. Saksamaal aset leidnud juhtum on siiski hea näide sellest, kuidas on võimalik tagada kohtuotsuste täitmist edumeelsemates õiguskordades. Ilmselt on seal jõutud järeldusele, et piisavalt tõhus ei ole meede, kus kohtuotsuse mittetäitmise tagajärg on pelgalt riigile raha laekumine sama riigi pangakontolt, kuid lihtsalt teise viitenumbri alusel.

Kokkuvõttes näitab teiste liikmesriikide praktika, et võitluses puhtama keskkonna nimel ei pruugi tegelikuks otsustajaks olla alati riik. Igaühel on õigus puhtale keskkonnale ning vähemalt osade teiste riikide kõrgemad kohtud on pidanud lubatavaks kontrollida ka valitsuse tasandil tehtavate strateegiliste poliitiliste otsuste seaduspärasust, sh vajadusel rakendada sundi nende suhtes, kes otsuseid ei täida. Õiguslikust aspektist ongi huvitav, et kui varem püüdsid rahvusvahelised keskkonnaorganisatsioonid riike keskkonnahoidlikumalt käituma manitseda märgukirjadega, siis nüüd on organisatsioonide töö otsustajate tegevust reaalselt mõjutama hakanud. Seega jääb üle ainult küsida, millal jõuab Eesti õiguskord ajastusse, kus ka meie ametiasutustelt oleks võimalik reaalselt nõuda (keskkonnaalaste) otsuste täitmist?