Advokaat selgitab: peaministri korraldustesse peab suhtuma väga tõsiselt. Kui suur karistus võib ees oodata?

 (57)
Karistused nii eraisikutele kui ettevõtetele
Sandra-Kristin Kärner
Sandra-Kristin KärnerFoto: Sven Tupits

Eriolukorras kehtestatud peaministri korraldustesse peaks oluliselt tõsisemalt suhtuma, sest nõuete rikkumise korral võivad õiguskaitseorganid kohaldada haldusõiguslikku sunniraha või halvima juhul karistusõiguslikku sanktsiooni.

Väärteomenetlus ei ole ammu enam nii-öelda klassikaline punase tulega üle tee minemine, vaid reaalsus, millega ettevõtjad peavad üha enam kiirelt arenevas majanduskeskkonnas igapäevaselt arvestama. Nii näiteks näeb hädaolukorra seaduse § 51 ette väärteokorras vastutuse eriolukorra juhi (ehk antud juhul peaministri) seadusliku korralduse eiramise eest. Füüsilist isikut võib sellisel juhul oodata kuni 1200‑eurone trahv ning juriidilist isikut kuni 20 000-eurone trahv. Juriidilise isiku vastutuse võib kaasa tuua näiteks ka äriühingu tavatöötaja tegu, kui käitumiseks oli olemas juhatuse heakskiit. Hea orienteerumine oma ärivaldkonnas kehtivates nõuetes ja seadustes tagab selle, et ettevõtja ei pea karistusõigusliku menetlusega rinda pistma. Seega nii ettevõtjate kui ka töötajate teadlikkuse kasv ja nõuetekohased sisekorraeeskirjad tagavad korrektse käitumise nii riigi kui ka ühiskonna ees tervikuna.

Kui eriolukorras kehtestatud korraldus käsib mistahes isikul hoida siseruumides vähemalt kahemeetrist vahemaad teise isikuga ning füüsiliste masskampaaniate korraldamine või teenuse osutamise jätkamine ei võimalda seda nõuet täita, võib sõltuvalt asjaoludest olla tegemist väärteoga. Kas ka äriühing vastutab, sõltub konkreetsetest asjaoludest.

Kõige mustema stsenaariumina võib spekuleerida, kas erikorras kehtestatud korralduste eiramine võiks teatud tingimustel täita ka kuriteokoosseisu. Nimelt näeb karistusseadustik ette nakkushaigustega seotud kuriteod, mille kriminaliseerimise eesmärk on vältida määramatu arvu inimeste nakatumise ohtu. Näiteks on sätestatud, et kui on rikutud nakkushaiguse tõrje nõudeid ning sellega on põhjustatud nakkushaiguse levik (st vähemalt üks inimene on nõuete rikkumise tagajärjel haigestunud), karistatakse rahalise karistuse või suisa vangistusega. Norm kohaldub ka siis, kui nakkushaiguse levik põhjustati ettevaatamatusest ehk rahvakeeli „kogemata", ning karistada on võimalik nii füüsilisi kui juriidilisi isikuid. Tegemist ei ole kiusliku ja naeruväärse normiga, vaid riigi soovi ja kohustusega kaitsta rahvatervist.

Kindlasti ei peaks igale vääratusele järgnema alati rahatrahv või muu karistusõiguslik sanktsioon, kuid ehk selliste normide olemasolu teadvustamine annab parema aimuse, kui tõsises olukorras riik hetkel on, ning miks on vajalik riigi kehtestatud nõudeid igaühel meist sajaprotsendiliselt järgida. Varsti saame oma tavapäraste tegemistega jätkata, kuid kannatame koos selle olukorra ära ilma teisi ohtu seadmata.

Eile avaldas Ärileht loo iluteenuste pakkujate murest, et valitsus ei ole käskinud neil uksi sulgeda. Nemad ei saa oma töös kuidagi tagada 2 meetri nõuet ning ka desifitseerimise võimalus tihti puudub (loe seda siit).

Kasulik avaldas aga loo sellest, kuidas Sportland korraldas allahindluskampaania, mis meelitas Tartu Lõunakeskusesse eriolukorra ajal inimeste hordid. (loe seda siit).

Antud artikli autor ei väida, et mõlemal puhul oleks kindlasti tegu ühegi rikkumisega, sest selleks oleks vaja rohkem infot.