Advokaat selgitab: tarbimislaenu lepingu ülesütlemisel tuleb pangal olla eriti hoolikas
Tarbijakrediidilepinguga annab majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja tarbijale krediiti või laenu. Tavapärane tarbijakrediidileping on panga ja füüsilisest isikust kliendi vahel sõlmitud laenuleping. Tarbijakrediidilepingu regulatsioon erineb tunduvalt tavalise laenulepingu regulatsioonist. Seadus sisaldab mitmeid sätteid, millest kõrvalekaldumine laenusaajast tarbija kahjuks ei ole lubatud. Selle põhjus on tarbija kui õiguskäibes nõrgema poole õiguste suurema kaitsmise vajadus.
Kõnesolevas lahendis rõhutas Riigikohus, et tarbijakrediidilepingut puudutavates vaidlustes tuleb kohtutel eriti tähelepanelikult kontrollida seadusest tulenevate nõuete täitmist, mille võimalikele rikkumistele on pool viidanud. Üheks selliseks nõudeks on laenuandja kohustus tulenevalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 416 lg-st 2 enne krediidilepingu ülesütlemist pakkuda tarbijale võimalust läbirääkimisteks, et jõuda kokkuleppele. Antud vaidluse asjaoludega seonduvalt märkis Riigikohus, et panga ülesütlemise avalduses sisalduvat lauset: „Küsimuste tekkimise korral palume teil võtta ühendust alltoodud kontaktidel" ei saa pidada VÕS § 416 lg 2 nõuetele vastavaks läbirääkimiste võimaluse pakkumiseks. Riigikohtu arvates peab krediidiandja olema suuteline sõnastama tarbijakrediidilepingu ülesütlemise avalduse selliselt, et laenusaaja saaks üheselt aru, et tal on võimalus pidada pangaga läbirääkimisi. Praegu see nii ei olnud.
VÕS § 416 lg 1 järgi võib krediidiandja tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Kõnesolevas lahendis vaidlesid pooled muuhulgas selle üle, et kas laenusaaja oli viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega ja kas laenuandja oli seetõttu õigustatud VÕS § 416 lg 1 alusel laenulepingu üles ütlema. Nimelt oli laenusaajal pangaga kaks lepingut, kuid makset tehes ei määranud laenusaaja selgelt, et millise lepingust tuleneva kohustuse katteks ta makse teeb. Pank arvas makse liisingulepingu katteks, mistõttu ei vähenenud laenulepingujärgne võlgnevus ja tekkis viivitus enam kui kolme osamaksega.
Seoses eelnevaga selgitas Riigikohus järgmist. Vastavalt VÕS § 88 lg-le 4, kui võlgnik ei ole määranud, millise kohustuse ta on täitnud, võib selle määrata võlausaldaja. Kui laenusaaja ei määra millise kohustuse katteks ta makse teeb, siis panga teatamiskohustus VÕS § 88 lg 4 järgi (vähemalt tarbijakrediidilepingu korral) ei saa olla täidetud sel viisil, et võlgniku pangakontol tehtud kirjest on näha, millise kohustuse katteks on võlausaldaja võlgniku makse arvestanud. Eelduslikult tuleks pangal VÕS § 88 lg 4 järgsest kohustuste täitmise järjekorra määramisest võlgnikule teatada tahteavalduste tegemise viisil, mis lepiti kokku laenulepingus. Alles teavitamiskohustuse täitmise korral saab lugeda VÕS § 88 lg 4 järgse määrangu tehtuks; pangakontolt nähtuvas väljendub pigem panga sisemine töökorraldus. Võlausaldaja poolne teavitamine on oluline, kuivõrd VÕS § 88 lg 5 võimaldab võlgnikul võlausaldaja lg 4 alusel määratule viivitamata vastu vaielda ja sel juhul ise määrata, millise kohustuse on ta täitnud. See võib aidata laenusaajal lepingu ülesütlemist ära hoida.
Lisaks võib laenulepingu ülesütlemine olla teatud asjaoludel hea usu põhimõttega vastuolus isegi kui seaduses sätestatud materiaalsed eeldused laenulepingu ülesütlemiseks on täidetud. Riigikohtu otsusest tulenevalt iseenesest ei ole välistatud, et isegi kui laenulepingu ülesütlemise alused küll esinevad, kuid võlgnetav summa on absoluutsummana suhteliselt väike (nt praeguses asjas võrdne umbes ühe kuu laenu tagasimakse suurusega), siis lisaks ka kõiki muid juhtumi asjaolusid (nagu praegusel juhul käitumine, kus sisuliselt võimalust läbirääkimisteks ei pakutud) arvestades ei tarvitse lepingu ülesütlemisele tuginemine olla kooskõlas hea usu põhimõttega.
