Ago Pärtel: Venemaa otsis etteheideteks põhjuseid
Veterinaar- ja toiduameti peadirektor Ago Pärtel kinnitas intervjuus Ärilehele, et Venemaa piirangute puhul Eesti piimale ja kalale ei ole tegemist otseste toiduohutusnõuete rikkumistega, pigem on tegemist otsitud probleemidega.
Uudistest on tekkinud arusaam, et Vene veterinaar- ja fütosanitaarameti inspektorid on ühed usinamad, kes Eesti ettevõtteid külastavad. On see nii?
Põhiinspekteerija on muidugi Euroopa Liit ise. Euroopa Komisjoni tervise- ja tarbijadirektoraadi üks järelevalveorgan - veterinaar- ja toiduamet - asub Iirimaal Dublinis. Nemad teevad auditeid kõigis kolmandates riikides, kust Euroopa Liit impordib ja täpselt samuti kontrollivad liikmesriike kehtivate nõuete täitmise osas. Neid auditeid on meil aastas tavaliselt kolm-neli tükki. Rekordajad olid 2002. ja 2003. aasta, enne Euroopa Liiduga liitumist, mil oli kuni 12 auditit aastas. Auditid katavad peaaegu kogu meie järelevalvevaldkonda.
Vene inspektorid käisid viimati 2010. aastal, nii nagu nad käivad üle maailma, sealhulgas teistes Euroopa Liidu liikmesriikides.
Ukraina on Eestile oluline kalakaubanduspartner. Kui palju näiteks Ukraina inspektorid Ukrainas tooteid müüvaid Eesti toiduettevõtteid külastavad?
Ukrainast ei ole Eestis käidud. Küll on käidud näiteks Ameerika Ühendriikidest. Vahetult enne ELiga liitumist käidi ka Uus-Meremaalt, kuigi me sinna midagi ei müü. Ukraina on siiani uskunud ja usaldanud meie kaupu riiklike garantiide põhjal.
Venemaa nõuded sissetulevatele toidukaupadele on aga karmimad?
Nüüd ei ole need isegi mitte Venemaa, vaid tolliliidu nõuded ja kohati on need leebemad, kohati karmimad. Korrektne on öelda, et need ei ole identsed. Eks igal riigil või riikide ühendusel on oma arusaamised ja oma eripärad.
Milliste kaupadega on toidutööstustel olnud teiste riikide poolt läbi viidud inspekteerimistel enim probleeme?
Suuri probleeme ei ole. Mina väidan, et Eesti toidutööstused on väga tublid. Üks asi on inspekteerimise väljund, teine asi on see, et venelased võtavad üsna paljudest kaupadest reaalselt proove ja üllitavad mõne aja tagant riikide ja ettevõtete loetelu, kus on välja toodud teatud reaalsed leiud - on need märgistuse või bioloogilised probleemid. Eesti on nendes nimekirjades väga harva esindatud. Seda enam julgen ma kinnitada, et praegusel juhul ei ole küll tegemist reaalsete toiduohutuse näitajatega.
Nii et tegemist on ikkagi otsitud probleemidega?
Ütleme nii, et otsitud ja võimendatud.
Teisest küljest Tere piimatööstuse puhul toodi konkreetselt välja, et Lätist toodud toorpiimal puudusid ohutust tõendavad dokumendid.
Selles liidus, kus me praegu oleme, on tagatud tööjõu ja kaupade vaba liikumine. Loomulikult tuuakse Lätis poolt varutav piim saatelehega, mitte mingisuguse riikliku dokumendiga. Aga kui Venemaa üritab peale suruda seda, et Euroopa Liidu sees hakkaksid kaubad liikuma mingisuguse riikliku dokumendiga, siis see läheb printsiibis vastuollu Euroopa Liidu ühe aluspõhimõttega.
See ei ole muidugi teema, mida õnnestuks mul oma Vene kolleegiga läbi rääkida, vaid see on teema, mis läheks Brüsseli ja Moskva vahelise kohtumise punktiks.
Kui suures ulatuses tuleb nende inspekteerimiste käigus ettevõtet näidata?
Kuna ma olin ise juures, ühe nädala olin kalaettevõtetes ja teise nädala piimaettevõtetes, siis ega põhimõtteliselt on inspekteerimise käigus õigus näha kogu toidukäitlemisettevõtet sellisena nagu see on, absoluutselt kogu dokumentatsiooni.
Ühest küljest on see heidutav. Pean silmas, et kas siin ei teki võimalust tööstusspionaažiks?
Seda on mul väga raske kommenteerida. Meiesuguste asutuste üks kutse-eetika aluseid peaks olema, et meile on ärisaladuse hoidmine meie järelevalve tegevuse käigus püha kohustus. Eks seda eeldatakse ka kõikidelt teistelt inspekteerivatelt asutustelt, aga teoreetiliselt on see otseloomulikult võimalik.
Eestil endal siinsel turul tooteid turustavate Vene ettevõtete üle kontrollimisvõimalust samas ei ole.
Eesti neid ettevõtteid kontrollimas ei käi, vaid selleks on vastav Euroopa Liidu kontrollorgan, nagu juba juttu oli, ja nemad käivad kontrollimas. Küsimus on aga selles, et toidukaubandus on suhteliselt ühesuunaline - Euroopa Liit põhiliselt ekspordib Venemaale, aga ei impordi.
Venemaa poolt viiele Eesti piimatööstusele ja kuuele kalatööstusele kehtestatav impordikeeld jõustub tõenäoliselt 9. jaanuaril. Kui pikalt võib impordikeeld teie hinnangul kesta?
Erinevatel liikmesriikidel on läinud erinevalt, mõnel on tulnud maadelda pool aastat. Loodan, et me räägime ikkagi kuudest.
