AHTO LOBJAKAS: Euroopa rahaga saab sillutada palju teid


Eestit ootab enneolematu rahasadu. Aastatel 2007?2013 laekub Euroopa Liidu ühiskassast ligi 80 miljardit krooni. Enam kui kümme miljardit aastas, kokku peaaegu neli protsenti Eesti SKP-st.

EL-i tõukefondide abirahasummad on pea samas suurusjärgus kui sõjajärgne USA Marshalli plaan Lääne-Euroopale. Viimane lõi baasi tänasele EL-ile. Kui arvestada parempoolsete teoreetikute täpsustust, et Lääne-Euroopa arenguhüppeks oli USA (tänases rahas) 90 miljardit dollarit ja arvestada majanduste senisest olulisemat avatust turusuhetele jms, on paralleel Eesti jaoks üleloomulikult paljulubav. Euroopa Komisjoni hiljutisel hinnangul on Eesti majandus muule Euroopale musternäide.

Eestis eneses pole sellise mastaapse perspektiivi avanemine mingit jälge jätnud. Ei mingit debatti, visioonide kokkupõrget ega isegi lihtsat rahakrabamist (v.a ehk Tallinna?Tartu maantee ja Saaremaa sild).

Huvi puudub

Summade jagamist plaanivad ametnikud ning poliitikutel, tundub, puudub asja vastu igasugune huvi. Ja seletamatul kombel kõigest aasta enne valimisi!

Ometi peaks poliitilise profiidi lõikamine olema nagu kalade laskmine akvaariumi. Seda raha on nii palju, et selle rakendamine vältimatult transformeerib ühiskonna. Igal poliitilisel jõul peaks puhtalt refleksist olema midagi öelda.

Paljalt retoorilisegi ressursi rikkuse kohta üks laest võetud näide: mis oleks lihtsam, kui kulutada see 80 miljardit ühiskondliku leppe eelarveks? Anda käpardlikult teostatud heale mõttele teine võimalus, reaalsed vahendid ja fookus.

See, mis on ajakirjandusse jõudnud tõukefondide kulutamisplaanide teemal (52 miljardit krooni ehk kaks kolmandikku EL-i abirahast 2007?2013), jätab mulje, et prioriteet number üks on asjaga suurema tülita ühele poole saada.

Valitsuse 21. veebruari pressiteade määrab viis verevaest prioriteeti: haritud ja tegus rahvas; teadus- ja arendustegevuse võimekuse ning ettevõtete uuendusmeelsuse ja tootlikkuse kasv; paremad ühendusvõimalused; väiksem keskkonnakoormus ning piirkondade terviklik ja tasakaalustatud areng. Raha saavad esimesed neli enam-vähem võrdselt, viies mingil põhjusel poole vähem.

Otsekui rõhutamaks, et valitsusel suuri plaane pole, jäetakse ?täielik vastutus? projektide valimisel ja rahastamisel ministeeriumidele.

Mujal uutes liikmesriikides ? kes on ühtaegu nii meie saatusekaaslased kui ka konkurendid samal stardipositsioonil ? on asi üldiselt teistmoodi.

Lätis möllab äge keskustelu. Sügisel rahandusministeeriumi pakutud jaotuskava lasti põhja, kuna selle prioriteedid polnud selged. Nüüd on olemas uus kava, mis mahutab 60% tõukefondidest inimressursi ja piirkondade konkurentsivõimesse.

Kasu kandub mujale

Ungaris on ammu paigas nn sofistikeeritud skeem, mis rajaneb mõistele ?Hungaricum?. See on kõik Ungari-pärane, mille toetamine arendab riiki sisemiselt ja edendab tema profiili väljaspool. See on kui ?Welcome to Estonia? peegelpilt ? sildita, kuid täidetud sisuga. Arvesse tuleb kõik mõeldav ? puszta nime all tuntud stepikeskkonnast napsini nimega palinka. EL-i summade kasutamisel taotletakse detsentralisatsiooni ? ?Hungaricume? edendatakse nii, et võimalikult suur kasu tõuseks väljaspool Budapesti.

Ka Poolal soovitas sealne Euroopa Komisjoni volinik Danuta Hybner keskenduda vaestele regioonidele. Eesti esindajad komisjonis teema vastu huvi ei tunne. Ülaltoodus põimub kaks motiivi, mis oleks nagu rusikas silmaauku ka Eesti jaoks. Need on Tallinna-välise väärtustamine, seda koos seal elava ?inimressursiga?. Kokkuvõtvalt ? elamisväärne elukeskkond kogu Eestisse!

Täpselt vastupidi Tallinna?Tartu maantee ja Saaremaa silla esiletõstmisele, mille mõtteks on Tallinnast elamisväärsema keskkonna tegemine. Eesti on EL-i statistikas seni olnud üks regioon. On saabunud hetk tema lahutamiseks kaheks ning Tallinna-välisesse regiooni investeerimine vastavalt selle tegelikule mahajäämusele. See on vähem majanduslik kui poliitiline ja sotsiaalne imperatiiv. Ka poliitikud Toompeal vajavad üle-eestilist toimivat poliitilist ökosüsteemi.

Lõpetuseks. Eesti armastab joonduda Iirimaa järgi. Siin on kaks olulist õppetundi. Esiteks, Iirimaa näitas, et miski pole võimatu. Pankrotis riigist tehti 15 aastaga rikas ühiskond (1990. aasta paiku maksti eurorahast veel pensione ja välisvõlga). Teiseks, iirlased ise armastavad võrdlust samal stardipositsioonil olnud Hispaaniaga. Nad tunnistavad kompleksideta, et Iirimaa teed ei saa vastu Hispaania omadele, aga on uhked haridusse tehtud investeeringute üle.

Et ring täis saaks ? hariduski on kahe otsaga asi, kui pole elamisväärset elukeskkonda. Lätis lahkub eurorahaga ümber õpetatud tööjõud massiliselt Iirimaale.