Tegelikult võime üldse numbrid kõrvale jätta, vastuse küsimusele Tallinki mõjust saab kui täna jalutada inimtühjas vanalinnas. See tühjus jõuab peagi tänavalt hoonetesse, kus poed, teenindused, restoranid oma uksi lõplikult kinni hakkavad panema.

Peale seisakut peab keegi ahela käima panema. Kas esimesena hakkavad lennukid lendama või laevad sõitma? Kumb on mugavam ja turvalisem? Kas inimesed hakkavad eelistama kaugeid sõite ja riike või naabreid? Kes paneb ekspordi käima? Tallinkil on head väljavaated võtta Eesti kriisist välja tõmbamisel üks kesksemaid rolle. Nii ühenduste avatuna hoidmise, ekspordi kasvatamise kui turismi ja teeninduse käivitajana. Luban, et Tallink murrab kriisi, taaskäivitab majanduse ja tõmbab Eesti elu käima. Eelmise kriisi ajal see õnnestus - Tallinn läks palju kiiremini käima kui Riia ja Vilnius.

Tänaseks on panustanud nii Tallinki omanikud, töötajad kui juhid. Kõik nad on teinud erakordselt suure panuse, mul jääb nende meelekindlust ja usku Eesti suurimasse ettevõttesse vaid imetleda ja neid tänada. Sarnaselt teiste vastutustundlike ettevõtetega on Tallinki omanikud loobunud dividendidest ja see raha on jäänud ettevõttesse. Kokku üle 40 miljoni euro. Just nii palju kavatseti maksta sel aastal Tallinki aktsionäridele dividende. Tõenäoliselt ei arvesta täna ükski aktsionär ka järgmisel aastal senise teenistusega, tuleb olla realistlik – loobutud 40 miljonit ei jää aktsionäride viimaseks panuseks. Lisaks on töötajatel palka vähendatud 30%, võib vaid ette kujutada, mida see mõnele perele tähendab. Ettevõtte enamus kulusid on külmutatud. Need kõik on esmakordsed ja erakordsed, täiesti radikaalsed meetmed.

Tallink ei küsinud riigilt tagastamatut toetust vaid küsis laenu, mille peab koos intressidega tagasi maksma. Ettevõtjad ainult omal jõul siit välja ei tule. Üks on ilmne - kunagised lahendused, läbiproovitud vanad tehnikad selles kriisis enam ei tööta. See mis töötas eelmise kriisi ajal, on täna osaliselt või täielikult kõlbmatu. Lahendused tuleb uuesti nullist leiutada. Täiesti arusaadav on, et need uued lahendused tunduvad esialgu ootamatud ja radikaalsed.

Minu nägemus on, et ainus tee praegusest kriisist väljumiseni on riigi kiire ja jõuline tugi, muuhulgas otselaenud. Euroopa Komisjon soovitab riikidel läheneda suurtele ettevõtetele individuaalselt ning anda otse laenusid, et need jõuaks minimaalsete kuludega koroonaviiruse tõttu raskustes olevate ettevõteteni. Kui me käitume Euroopast teisiti, siis paneme Eesti ettevõtete konkurentsivõime teiste riikidega võrreldes kehvemasse seisu. Valitsus peab kriisi ajal esmajoones kaitsma ekspordist tulenevat maksutulu, sest see on sisetarbimise, töökohtade ja riigi maksutulude mootor.