Aina kasvav probleem, millele peame mõtlema: vaimse tervise häda, mille alge peitub tihti meie lapsepõlves
Kui Steve esimest korda minu konsultatsioonile tuli, nägi ta välja kõike muud kui äsja 90-tunniseid töönädalaid teinud investeerimispankur. Tal olid seljas kottis spordiriided, mis ei olnud ammu pesumasina sisemust näinud. Ta katsus pidevalt oma pulstunud juukseid ning ma ei suutnud teda ette kujutada uhketes koridorides edasi-tagasi sõelumas.
Steve kasvas üles pere ainsa lapsena ühes äärelinnas. Ta meenutab, et tema vanemad, tänaseks lahutatud, kanaliseerisid oma armastuseta ning tüliderohke abielu õudused oma poja karmi üleskasvatamisse. Viieline pesapallimeeskonna kapten oli talle juba justkui sündides otsa ette kirjutatud. „Ma mitte ei teinud kõike neid suuri asju vabatahtlikult vaid kohandusin sellesse rolli, mille nad olid mulle ette määranud." Ta oleks nagu kogu oma lapsepõlve, nooruse ja täiskasvanuea elanud autopiloot peal. Nii hõivatud, et elada seda elu, mis talle oli ette määratud ja mida talt eeldati, et ta ei küsinudki endalt, kas ta tegelikult soovib nii elada.
Ta võeti noorena panka tööle ja koheselt sai talle osaks selle sektori turbokiirusel toimiv töökultuur. Kaks aastat tegi ta samal tasemel tööd, mida ta oli näidanud õppetöös ja spordis.
Ühel hetkel avastas ta, et ta on oma töökohal hakanud unelema ja ihalema kodu ja magamise järele. Ta sattus paanikasse, kui telefonihelin või kellegi hääl ta sellest transist välja tõi. „Ükskord küsis üks tüüp, et kas minuga on kõik korras ja ta vaatas mind imeliku pilgiga. Vaatasin allapoole ja mu t-särk oli higist läbimärg."
Allaandmine
Ühel päeval, kui tema 5:30 äratama pandud äretuskell helises ei hüpanud ta mitte voodist üles vaid lülitas helina välja. Ta lihtsalt lamas ning vahtis lakke. Ainuke asi, milles ta kindel oli, oli see, et tööle ta ei lähe. Peale kuut tundi poolenisti magamist ning lakke vahtimist, pani ta dressid selga ja läks kohalikku poodi. Ta täitis korvi valmistoidu ning doonitsitega.
Järgneva kolme kuu jooksul oli temast saanud see mees, kes nüüd minu ees istus. Ta ei teinud midagi, ei kohtunud kellegagi. Kolleegide murelikud kontaktivõtmise katsed lõppesid kiirelt. Vallandamine ei häirinud teda. Oma vanematega suhtles ta harva. Pealegi teadsid nad, et poeg teeb pikki tööpäevi.
Kas keegi saab öelda, et nad ei ole kunagi tundnud kasvõi väikest osa sellest, mida Steve tundis? Soovi end välja lülitada. Mina olen. Olen istunud pärast pikka tööpäeva diivanil, endal pilk klaasistunud. Minu ette on manatud pikk tegemata ülesannete nimekiri, lugemata e-kirjad ja vastamata kõned. Samal ajal näen ma põrandal veeklaasi või ajalehte, mis vajaks üles tõstmist. Mu käsi ei tõuse seda tegema. Mu vaim ja keha karjuvad protesti märgiks, et peavad sellise ülesande täitma. Miks, anun ma vaikselt, pean ma seda tegema? Miks ma üldse pean kunagi midagi veel tegema?
Sageli kasutatakse sellisel puhul terminit „läbipõlemine". See juhtub kui meid võtab üle sisemine protest meie ees seisvate ülesannete suhtes. Kui klaasi üles võtmisele mõtlemine kestab selgelt liiga kaua.
Läbipõlemise defineeris ja diagnoosis esimest korda Saksa-Ameerika psühholoog Herbert Freudenberger 1974. aastal. Ta nägi aina kasvavat juhtumite arvu, kus tema patsientidel oli märgata füüsilist ning vaimset kokkuvarisemist, mille põhjuseks oli ületöötamine või stress. Oluline on siin suhe stressi ja ärevusega, sest see eristab seda lihtsast üleväsimusest.
Läbipõlemisel tekkiv üleväsimus liidab meeletu soovi teha pooleli olevad asjad lõpuni ning piinava teadmise, et seda ei ole võimalik saavutada. Et on alati mingi nõudmine või ülesanne, mida ei saa vaigistada. Ja neid tuleb aina juurde.
Sa tunned end läbipõlenuna, kui sul ei ole enam sisemist jõudu, aga sa ei saa ka lahti kinnisideest, et sellele vaatamata peab edasi tegutsema. Elust saab miski, mis sind pidevalt häirib. Selle üks sagedasem ja ängistavam sümptom on krooniline otsustamatus. On tunne, et kõik valikud ja võimalused, mis elu sulle pakub, moodustavad nullimängu. Nii jääb alles vaid mitte midagi tegemine.
Lapsed põlevad läbi eksamite tõttu, noored sotsiaalmeedias valitseva pideva kakofoonia tõttu, naistele saavad saatuslikuks töötamise ja emaduse liitmisega seotud karmid nõudmised. Paaridele võib seda tekitada vähene koos veedetud aeg.
Liiga palju läbipõlenuid
Krooniline ületöötamine käib kaasas mitmete ametitega alustades pangandusest ja juurast kuni meedia, reklaami, tervishoiu, hariduse ja mitmete teiste avalike teenusteni välja. Lõuna-Kalifornia Ülikooli 2012. aastal tehtud uuringust tuli välja, et kõigil 24 nende poolt jälgitud pankuril tekkisid aastakümne jooksul mingit sorti stressiga seotud häired - unetus, alkoholism, söömishäired vms. Veel suurem uuring toodi avalikkuse ette 2014. aastal eFinancialCareersi poolt ja see uuris 9000 finantssektori töötajat üle maailma. See näitas, et pankurid töötasid tavaliselt 80 kuni 120 tundi nädalas ning enamus neist tundis end kas või osaliselt läbipõlenuna. Olenevalt riigist tunnistas 10 kuni 20 protsenti küsitletutest, et on täielikult läbipõlenud.
Noor pankur, kes soovib minuga kohtuda vara hommikul, sest siis on tal ainuke vaba aeg terve päeva jooksul, jätab mulle tihti teate kell 3 öösel, et ta ei saa sessioonile tulla, kuna ta alles lahkub töölt. See on eriti karm, sest psühhoanalüütiku aeg on ainus tunnike, kus ta end tõesti välja lülitada saab, isegi oma telefoni. Kasvab nende patsientide arv, kes ütlevad, et nad hindavad just selle pärast meie kohtumisi, sest saavad end välja lülitada.
Jalutuskäik või nädal mõnel rannal peaks teoreetiliselt pakkuma samasugust leevendust. Kuid seda saadab tihti, nagu üks patsient kirjeldab, töökohustuste pidev jälitamine. Tekib piinav dilemma: kas hoida telefon sees ja olla pideva töiste e-kirjade ja tekstisõnumite laviini all või lülitada telefon välja. See aga tekitab ärevuse, et jääd millestki olulisest ilma.
Mõned ettevõtted on töötajatele pakkunud erinevaid lõõgastusviise töökohal, näiteks meditatsiooni. Kuid sellestki saab järjekordne ülesanne nimekirjas. Ka selles osas võid sa kas edu saavutada või läbi kukkuda. Kes ei suuda oma mõtteid puhastada peavad tegema rohkem tööd - harjutus, mis peaks ärevust vähendama toodab seda hoopis juurde.
Uus mure
Kuid meie ajusid ei piina ainult töö. Elektrooniline suhtlus ja sotsiaalmeedia on hakanud meie igapäevaelus domineerima. Selle kõige tagajärgedega me alles hakkame tegelema. Minu konsultatsioonidel käivad igapäevaselt inimesed, kelle sõnumitele ei ole vastatud või ei ole nende profiiliuuendust tähele pandud. Tundub, et meie minapilti kujundab üha enam lõputu ootus, et meid hindaksid nähtamatud virtuaalsed kohtunikud.
Samal ajal kui ootame vastuseid oma sõnumitele, mille me välja saadame, tuleb meie telefonidesse ja tahvelarvutitesse erinevaid sõnimeid, mida me peaks laikima, retweetima, millega peame liituma või kuhu me peame midagi üles laadima. Tänane läbipõlemine seostub sellega, et meil on kultuur, kus ei ole kohta „välja lülitamise nupule".
Uut moodi üleskasvatamine
Varem oli depressiooni peamiseks põhjuseks konflikt selle vahel, mida me tahame teha ning mida meile autoriteetsed tegelased - vanemad, õpetajad ja institutsioonid - keelavad meil teha. Nüüd on aga olukord teine. Peamine mure on nõuetele mittevastavus mitte konflikt. Surve olla parim töötaja, parim armastaja, parim lapsevanem, parim tarbija teeb meid haavatavaks. Me tunneme end tühjana ja väsinuna, kui me neile ideaalidele ei vasta. Uus slogan ei ole enam „ma pean" vaid „ma suudan".
Varem öeldi meile, et me ei saa teha kõike ja see seadis meile teatud limiidid. Kui valid bussijuhi ameti, siis ei saa sinust kontsertpianisti; täiskohaga lapsevanem ei saa olla samal ajal eduka firma juhatuse esimees.
Saavutus-ühiskonnas öeldakse meile aga kogu aeg, et me saame kõike ja kõiki, mida me tahame. Aga nagu igaüks, kes on poes valinud 22 erineva ja identse jogurti vahel, võib öelda - lõputu valik väsitab palju enam kui vabastab.
Steve sai lapsepõlves oma vanematelt vaid üht sorti tagasisidet - tema kodutööd ja erinevaid tegevusi kontrolliti pidevalt. Tema enda meelest oli ta väärtuslik vaid seetõttu, et ta saavutas midagi. Ta ei õppinud selle käigus kunagi küsima, kes ta on või mida ta elult tahab. Kuna ta elas elu, mida tema vanemad tahtsid et ta elaks, siis ei osanud ta ka toime tulla tunnetega, mis ütlesid talle, et see elu ei ole tema jaoks.
Steve ütleb, et ta elab stsenaariumi järgi, mida ta ise ei kirjutanud.
Steve kirjeldas oma mõtteid ükskord nii. „Tead, asi ei ole selles, et ma tahan olla selline hale luuser. Ma tahan homme tõusta, minna trenni, leida töö, kohtuda uuesti inimestega. Aga niipea kui ma seda endale ütlen, siis ütleb hääleke mu sees „ma ei tee seda, mitte mingil juhul ei tee ma seda". Ja siis ma ei suuda aru saada, kas ma olen depressioonis või tunnen kergendust ning see segadus ajab mind hulluks."
Ma pakkusin talle välja, et ta on selles olukorras, kuna ta mõistis, et tal ei ole peaaegu mingit kontrolli oma elu üle. Meie ülesanne tundus olevat õpetada Steve'i tegema uuesti kõige lihtsamaid otsuseid oma elus.
Susani lugu
Autor toob välja ka eduka muusikaprodutsendi Susani loo. Tema kasvas üles küll teistsuguses perekonnas, kuid üks aspekt oli sama. Ka nemad kommunikeerisid talle kogu aeg sama sõnumit - ta võib saada kelleks iganes ja teha midaiganes. Nad panustasid oma tütre tulevasse karjääri raha ja aega.
Ühel hetkel ei saanud Susan enam aru, millal tema perekonna soovid lõppesid ja tema omad algasid.
Niisiis püüdsid nii Steve'i kui Susani vanemad kaitsta oma lapsi teadmise eest, et nii nendel endal kui ümbritseval maailmal on limiidid. Susan kurtis mulle, et talle oli oluline vaid tulevik. Tänane päev tundus talle ebareaalne. Ta ootas kogu aeg midagi, mis ta elu muudaks.
See lämmatas teda ja suures ootuses ei elanud ta omaenda elu. Ta ootas perfektset elu ja seetõttu muserdas teda see elu, mida ta elas. Tema kodu, töökoht, mees, kellega ta väljas käis - kõik olid ideaalist kaugel. Ideaalsete asjadega on aga see probleem, et reaalsust ei saa nendega ligilähedaseltki võrrelda. Sa kujutad ette tulevikku, mida sa kunagi saavutada ei saagi. See väsitas teda, tegi ta tühjaks. Tal tekkis kaks vastandlikku impulssi. Esmalt tahtis ta matta end töösse. Sellest tekkis unetus. Teine pool aga unistas magamisest, puhkamisest.
Teda väsitas niisiis meeletult tuleviku peale mõtlemine ning ta keskendus vähe tänasele päevale. Seega oli Susan Steve'i vastand. Kui Susani elu muutis põrguks teadmine, et alati on võimalik valida mingi teine, parem, variant, siis Steve'i aheldas täielik otsustamatus.
Läbipõlemine ei ole vaid ületöötamise sümptom. See on tingitud sellest, et meie keha ja vaim karjuvad ühe olulise inimliku vajaduse järele: nad soovivad aega, mil meid ei pitsitaks ühtegi nõudmist ega ootust. Konsultatsiooniruumis ei ole ühtegi eesmärki, mille sa pead täitma, ühtegi ülesannet, mille pead nimekirjast maha tõmbama. Selleks, et läbipõlemine seljatada pead sa leidma enda rahu allika, kus saad end jahutada.
