AINULT ÄRILEHES: Eestisse kolimine päästis hilisema kinnisvarakuninga. Tulles oli tal vaid 400 dollarit

 (64)
Paul Oberschneider 2007. aastal.
Paul Oberschneider 2007. aastal.Foto: Rene Suurkaev

Eestis tegutsenud suurärimees Paul Oberschneider kirjutab oma raamatus „Miks müüa takosid Aafrikas?" muuhulga sellest, kuidas Eestisse tulek muutis tema elu. Ta jutustab, kuidas ta on pidanud rahavoogusid manipuleerima, et ots otsaga kokku tulla ning kuidas teda on relvaga ähvardatud. Ometi on ta tehtud otsustega rahul ning soovib nüüd teistelegi innustust anda, kes kaaluvad, kas hakata ettevõtjaks või mitte. Ta tuli Eestisse 400 dollarit taskus ning kerkis siin kiirelt oluliseks tegijaks.

Esmalt olgu öeldud, et Oberschneider asutas Eestis 1994. aastal siinse esimese lääneliku kinnisvarafirma Ober-Haus Kinnisvara. 2007. aastal müüs ta tõenäoliselt Ida-Euroopa üheks suuremaks kinnisvaraettevõtteks kasvanud firma maha soomlaste Realia Grupile.

Oberschneider osales ka hotelliäris, omades St. Petersbourgi ja ­Schlössle hotelli Tallinnas ning Grand Palace'i hotelli Riias.

Oberschneideril õnnestus müüa kõik oma Baltimaade kinnisvara 2008. aastaks ehk buumi kõrghetkeks. Oberschneideri teene oli ka Saksamaa ehitus- ning aiakaupade keti Bauhaus Eestisse toomine. 2007. aastal kolis mees Eestist Argentiinasse ja elab tänaseni nii seal kui ka Inglismaal. Hiljuti andis ta mõista, et kahetseb, et Eestist ära kolis.

Ärileht avaldab esklusiivselt Oberchneideri raamatu peatüki „Mu seikluse algus".

Aastal 1992 sõidutas üks sõber Roger mind New Yorgi Kennedy lennujaama. New Yorgis oli erakordselt palav päev ja Rogeri uhiuue neljarattaveolise konditsioneer ei töötanud. Olin kaks nädalat tagasi suitsetamise maha jätnud, nii et olin veidi närviline. Mu maos loksus kaks toidupoes joodud kohvi, mis ei tulnud just kasuks. Olime Rogeriga kauaaegsed sõbrad aastast 1987 ning koos mõndagi läbi teinud. Jätsime väljuvate lendude saalis hüvasti ja embasime kohmetult. Mul oli üksainus kott ja taskus 400 dollarit ning ma olin asumas teekonnale, mis muutis mu elu.

Seotud lood:

Aastatel 1982-1987 olin rännanud Wall Streeti metsikuid ja konarlikke radu. Viisaastak noore börsimaaklerina oli olnud stressirohke ja füüsiliselt pingutav - ja et stressiga toime tulla, lõbutsesin rängalt. Olin noor ja kergeusklik ning suurlinna ahvatlused said must võitu nagu järelevalveta lapsest kommipoes. Ahmisin kõike endasse, nagu suutsin. See oleks mu peaaegu tapnud. Aastaks 1987 olin omadega puntras. Olin läbi põlenud ja rahulolematu. Tagatipuks olid mul näpud põhjas.

Kui Roger mu lennujaama viis, olin 33-aastane ning viimased kuus aastat tegelenud sellega, kuidas sõltuvustest ja alkoholismist üle saada. Tundsin, et olen valmis elu ja karjääri uuesti alustama, kuid edukast ärijuhist ja multimiljonärist ettevõtjast olin nii kaugel, kui üldse olla saab. Olin omadega täiesti põhjas.

Olin Wall Streetilt vallandatud. Parimalgi juhul polnud ma enamat kui kadunud hing. Ent iga päev peeglisse vaadates teadsin sügaval südames, et tahan oma eluga midagi mõttekat peale hakata. Ma lihtsalt ei teadnud, mida. Ma ei näinud muud kui ebakindlust ja maksmata arvete kuhilat, mille olin mugavalt toppinud laua peal olevasse karpi, silme alt ära. Kõik muutus, kui otsustasin külastada Eestit - väikest Euroopa riiki, kust mu isa oli pärast Teist maailmasõda välja rännanud. Andsin kõik asjad hoiule ja müüsin maha kogu oma vara (mida oli vähe). Rahakotis viimased 400 dollarit (mille olin saanud pruudile müüdud arvuti eest) ja käes peaaegu kasutamata pass, istusin Finnairi lennule ja lahkusin Ameerikast.

Enamik inimesi arvab, et alguspunktist lõpppunkti tuleks liikuda sirgjoones nagu lendav vares. Ja loomulikult leidub palju neid, kes väidavad, et saavadki seda teile pakkuda. Oleks see ainult nii lihtne. Aga samas - kui see oleks nii lihtne, siis oleks elu päris igav. Kui teen seda, siis saan selle ja siis juhtub see - ja valmis! Kas pole igav?

Ära kunagi alahinda seda, mis elul võib sinu jaoks varuks olla. Aastal 1992 olin alles kipakas, äsja kaineks saanud noor mees, kellel polnud ei raha ega mingeid teadaolevaid oskusi. Või vähemalt nii ma seda asja nägin. Kuid Jumalal, nagu selgus, olid minu jaoks muud plaanid.

Usun, et edukaid inimesi - antud juhul inimesi, kes ehitavad üles edukaid ettevõtteid - käivitavad olukorrad ja juhivad võimalused. Mulle meeldib akronüüm T.E.A. - „tea enda asukohta" Mu enese teadmata oli 1992. aasta Eesti-reis olukord, mis avas mulle võimalused. Aastaks 2008 olin üles ehitanud seitse firmat, aidanud asutada panka ja hüpoteegiettevõtet ning arendanud välja piirkonna suurima kaubandus- ja ärikinnisvarafirma. Ligi kahesaja tuhande ruutmeetri kaubanduspinna ehitajana olin üks Ida-Euroopa suurimaid kinnisvaraarendajaid. Kuidas see tegelikult juhtus? Mu eesmärk oli astuda uuesti ärikooli ja see lõpetada - mul oli plaan liikuda samm-sammult alguspunktist lõpp-punkti, mu „võluoad".

Ent selle eesmärgi saavutamine jäi minust miilide kaugusele. Tagantjärele mõeldes jäi mul ärikoolis käimata sellepärast, et see polnud kunagi mu eesmärk. See paistis kastikesena, kuhu tuleks rist teha, kuid see polnud kunagi mu kirg. Seda avastamine ja oma asukoha järele küsimine annabki - teeb üht-teist selgeks, ilma et sa seda ise teaksidki. Kui olin otsustanud ärikooli vahele jätta, jõudsin lõpuks palju paremasse kohta ja saavutasin tõelise eesmärgi, mida olin alati soovinud.

Kaheksateistkümne aasta jooksul sain tõeliselt iseendaks - suure ettevõtte ja suurepärase kollektiivi juhiks. Mu väike nn mereröövlite salk aitas mind ööl ja päeval ning koos ehitasime üles hulga tähelepanuväärseid ettevõtteid. Tipphetkel oli mu kuut riiki katvas võrgustikus 850 töötajat. Olime kõik üksteisele abiks ja jagasime sõjasaaki omavahel. Olime justkui perekond, mille peaks olin mina.

Ent olgu asjaolud millised tahes - igal ettevõtjal on mõni kaasasündinud põhioskus. Meil kõigil on need olemas. Küsimus on ainult selles, kuidas olukorrad neid esile toovad ning kui valmis me oleme ohje käest andma ja asjadel lihtsalt juhtuda laskma.

Kui soovid olla edukas, peab sul kahtlemata olema aimu sellest, kuhu tahad minna. Ent peaksid olema alati avatud tegelikkusele, mis võib sind viia kuhugi mujale. Loeb see, et sul on mingi idee oma asukohast ja sihtpunktist. Tõenäoliselt jõuad lõpuks paremasse kohta, kui algne plaan ette nägi.

Ei maksa mind valesti mõista - on päevi, mil ma imetlen neid, kes sõidavad iga päev tööle, kellel on ametinimetus, iga-aastane puhkus kindlal ajal ning kindel palgapäev. See on ennustatav. Kuid see on illusioon. Paljud neist tunnevad end samamoodi lõksus olevat, nagu minagi tundsin. Neil võib olla hea palk ja kindel töökoht, kuid nad on õnnetud. Nad ei usalda iialgi riski võtta, olgu kullakirst kui tahes suur.

Mul tuleb tänini alatasa ette päevi, mil kõik tundub viltu minevat ning ma ei taha muud, kui karjuda ja loobuda - ent see on hind, mida tuleb maksta, kui ajad äri iseenda huvides. Nii et kui sa pole veel edukas, aga tahaksid olla, siis ära vaata üha uuesti ühte ja sedasama filmi. Astu mugavustsoonist välja ja mine teises suunas. Pead kindlalt uskuma, et edu ootab sind siinsamas nurga taga sõltumata sellest, kas sa näed seda või mitte. Üks mu tuttav edukas ettevõtja ütleb ikka: „Ära lahku enne, kui juhtub ime." Olen alati uskunud imedesse. Ettevõtjana pead kõigepealt ja eeskätt olema optimist.

Need, kes on mänguvalmis, kes on valmis riske võtma ja vastuvoolu ujuma, võivad leida vabaduse ja tunda oma saavutuste üle rõõmu. Ja see võib rikkaks teha. Ma näitan teile, kuidas igaüks, kes on valmis seda hinda maksma, võib mõne lihtsa sammu abil selleni jõuda. Kui mina sain sellega hakkama, siis võib igaüks saada. Kahekümne üheksa aasta jooksul olen teinud kõiki vigu, mida teha saab. Kuid olen ka avastanud, et edu jätab jälje.

Kui oled ettevõtja või firmaomanik, kes arendab oma firmat, siis oled erilist tõugu inimene. Kui soovid oma elu muuta, siis oledki selleks valmis. Aga nagu iga asja jaoks, tuleb ka selle jaoks aega leida. Ja nagu minagi, pead sa tegema asju, mida sulle ei meeldi teha. Olen pidanud rahastama ettevõtteid, mis ei töötanud, olen pidanud tarnijaid karmilt kohtlema, olen pidanud rahavoogusid manipuleerima, et ots otsaga kokku tulla. Olen korduvalt pidanud tarnijatele tasumist edasi lükkama. Mind on relvaga ähvardatud ja investorid on mind alt vedanud. Ja seda kõike samal ajal, kui olen võidelnud oma visiooni säilitamise eest ning püüdnud meeskonda innustada. Aga ma ei soovi, et asjad oleksid teisiti läinud. See kõik on minust teinud selle, kes ma olen. Olen kindel, et mind võiks täna visata 400 dollariga ükskõik kuhu terves maailmas ning ma suudaksin otsast alustada.

Hea küll, sa tõenäoliselt ei paki oma peret kokku ega koli teisele mandrile, nagu mina tegin. Olgu pealegi. Sa ei pea kohe kodumaalt ja harjumuspärasest keskkonnast lahkuma ega tegevusala muutma. Kuid sul tuleb mõelda T.E.A. peale, mõista oma tegevust ja ootusi ning üldjoontes teada, kuhu soovid minna. Seejärel tuleb tõusta, liikuma hakata ja oma unistusi teistega jagada.