AINULT ÄRILEHES: Katkend Hardo Pajula värskest raamatust - nüüdisaegse hoolekanderiigi ajaloolistest lätetest
Kolmapäeval esitles Hardo Pajula EBS-i aulas oma raamatut “Majanduslik inimene ja poliitiline loom”. Ärileht avaldab sel nädalavahetusel eksklusiivselt kaks katkendit antud raamatust.
Esimene katkend kannab pealkirja “Totaalne sõda surmaga", mis on raamatu viienda osa ("Vaesteseadused") kolmanda peatüki ("Orjusesse edasi") teine alapeatükk. See osa räägib Elizabethi vaesteseaduse valguses nüüdisaegse hoolekanderiigi ajaloolistest lätetest.
Head lugemist!
Totaalne sõda surmaga
1965. aastal võttis Kongress Lyndon Johnsoni administratsiooni eestvõtmisel helge ühiskonna programmi raames vastu sotsiaalkindlustusseaduse, mis seadis sisse riikliku tervisekindlustuse üle 65-aastastele ameeriklastele. Järgmisel aastal loodi eakatele mõeldud Medicare’i kõrvale veel sotsiaalabi hingekirjas olevate jänkide kindlustussüsteem Medicaid. Pisut vähem kui poolsada aastat hiljem väljendas Ronald Reagani endine nõunik üldist konsensust sõnadega: „Selleks et riigi rahaasjade stabiliseerimiseks tekiks üldse mingi võimalus, peab valitsus Medicare’i ja Medicaid’i kulud oma kontrolli alla saama.“
Võrreldes teiste arenenud tööstusriikidega on USA-s riiklikult rahastatavate tervishoiuteenuste osakaal veel suhteliselt väike. Teist sama palju maksavad ameeriklased tohtritele läbi erakindlustusfirmade või otse oma taskust. Ühtekokku kulutas USA 2010. aastal tervishoiule 17,6 protsenti SKT-st, mis on jõukate riikide hulgas pika puuga kõige kõrgem näitaja. Tohutust kulukoormast hoolimata oli USA veel kümmekond aastat tagasi Mehhiko ja Türgi kõrval kolmas OECD liikmesriik, mis polnud suutnud tagada oma kodanikele universaalset tervisekindlustust. Ligi 50 miljoni kindlustuspoliisita elaniku olemasolu oli peamiseks 2010. aasta tervishoiureformi ajendiks, mille mõju hinnatakse samaväärseks Lyndon Johnsoni 1965-1966 aasta ümberkorraldustega.
Kuigi teised OECD riigid on saavutanud oma kodanike täieliku tervisekindlustuse tunduvalt väiksemate kuludega, on probleemid laias laastus samad: meditsiiniteenused nõuavad endale kõikjal järjest suurema osa loodud rahvatulust. Demograafilistel suundumustel – nii oluline kui rahvastiku vananemine ka ei ole – on siin vaid osaline roll. Vähemalt sama tähtis on ka tervishoiukulutuste ennaktempo üldise majanduskasvu suhtes – see on areng, mis omane pea kõikidele maailma riikidele.
Lääne tervishoiupoliitika moraalsete lähtekohtade karm kriitik, Austria filosoof ja katoliku kiriku preester Ivan Illich näeb meditsiinikulutuste kontrollimatu kasvu taga uut „monoliitset maailmareligiooni, mille dogmad on saanud osaks kohustuslikust kooliharidusest ning mille kõlbelised juhised on meie elu bürokraatliku ümberkorraldamise aluseks.“ „Suur osa moodsast meditsiinist eitab patoloogiliselt surma,“ sekundeerib talle John Gray, „ja peegeldab seega laiemat kultuuri, mis ei suuda endale tunnistada, et nii samuti kui on võimalik õnnelikult surra, on võimalik lasta ka oma hingel mõttetus pikaealisuses närbuda.“
Ebateadusliku mõistena jääb „hing“ kaasaegse tervishoiupoliitika diskursusest muidugi kaugele välja. Illich näitab aga järjekindlalt ja veenvalt, et nii moodsate ravimeetodite kui ka nende rahastamise viiside taga hõljuvad teadvustamata pool- või lausreligioossed tõekspidamised. „Me suuda mõista oma sügavalt sissejuurdunud ühiskonnakorralduse kriitilisi elemente,“ kirjutab ta, “kui me ei käsitle neid halva surma kõikide vormide igakülgse eksortsismina. Meie tähtsaimad institutsioonid on hiiglaslikud kaitserajatised „inimkonna“ nimel peetavas sõjas surma kõikvõimalike põhjuste vastu. See on totaalne sõda.“
Erinevalt hingest on surm muidugi midagi väga konkreetset. Illichi sõnul määrab iga ühiskonna valitsev surmakuvand ära kõnealuse sootsiumi prevalentse pildi tervisest ja selle saavutamiseks vajalikest vahenditest. Lõppude-lõpuks on kõik tervishoiusüsteemid asjakorraldused nappivate meditsiiniliste ressursside normeeritud laialijagamiseks (vastandina vabale hinnakujundusele). Et säärased jagamisotsused puudutavad tihti asjaomaste elu ja surma, on meditsiin olemuslikult moraalne ettevõtmine. Illichi sõnul on totaalne sõda halvale surmale toonud endaga kaasa olukorra, kus pea iga riiklikult kehtestatud korrast hälbiv exitus letalis annab aluse kohtuasjaks. Surma jätkuva „medikaliseerimise“ tagajärjel on aga ainsaks riiklikult sanktsioneeritud suremisviisiks kujunemas piinarikas (ja ääretult kulukas) hääbumine intensiivpalatis.
Kui surm on defineeritud seisundina, kus närtsinud inimorganism ei suuda enam järgmist ravisisendit vastu võtta, saavad tervishoiukulud rahvastiku jätkuva vananemise tingimustes ainult tõusta. Mida leppimatum on sõda on halva surmaga, seda pikemat piiri tuleb vikatimehe eest kaitsta. Seetõttu peab John Gray sõnul iga mõtteka tervishoiureformi lähtekohaks olema tõdemus, et moodne meditsiin ei suuda surma maailmast minema posida. Paradoksaalsel kombel ei ole halva surma vastandiks olev loomulik surm Gray sõnul võib-olla veel kunagi maailmas nii haruldane olnud (eeldusel, et me ei pea loomulikuks viimast hingetõmmet intensiivpalatis).
Alates 19. sajandi lõpu rahvatervise edendajate arglikest rünnakutest saatusele (vt alapeatükki Rünnak saatusele) on lääne meditsiin käinud väga pika maa. Ent oma ülbes ürituses Liiva-Hannusele tingimusteta kapitulatsioon peale suruda on sõjakulud üle pea kasvanud ja vihamehe sissid nõelavad üha valusamalt. Meditsiinilisel kindralstaabil on sunnitud tunnistama, et selle vaenlase kõrval tuleb meil lõpuni edasi elada.
