Aivar Pilv: tahame välistada, et tunnistajad muudaks oma ütlusi ajakirjandusest loetu põhjal

 (5)
Tallinna Sadama kohtuasi
Kaimo Räppo ja Aivar PilvFoto: Madis Veltman

Pea 3,5 miljoni euro suuruse altkäemaksu küsimise eest kohtu all oleva endise Tallinna Sadama juhatuse liikme Allan Kiili kaitsja, vandeadvokaat Aivar Pilv põhjendas Ärilehele, miks advokaadid nõudsid eilsel istungil, et meedias ei saaks avaldada ühegi tunnistaja ütlusi. Kohus nende taotlusega ka nõustus.

Miks te taotlesite, et kohus keelaks täielikult tunnistajate ütluste avalikustamise kuni kohtuotsuse langetamiseni?

Ka ükski tunnistaja ei tohi teise tunnistaja ütluste ajal saalis viibida, et tunnistajad ei oleks üksteise ütlustest mõjutatud ja ei teaks, mida keegi teine kohtusaalis räägib. Need on menetluslikud reeglid ja nõuded, mis on paika pandud nii seaduste kui kohtupraktikaga.

Miks see teile kasulik on?

Ega kaitsjad ei looda sellest tohutult kasu saada, vaid mõte on selles, et tunnistajate antud ütlused ei leviks järgmiste tunnistajateni, et keegi saaks hakata mõtlema, et „kui tema rääkis nii, siis mina küll mäletasin asja teistmoodi, aga ma parem räägin ka temaga sarnaselt".

Arvate, et kasvõi tänased tunnistajad - kellest juba mõned olid omavahel tuttavad - ei räägi asjadest avatult?

Ei oska öelda, kui palju nad räägivad. Inimesed on erinevad. Aga meie kaitsjatena peame lähtuma sellest, millised on kaitsealuse õigused ja huvid, me ei aja siin mingit isiklikku asja.

Kaitsealuste huvi on ikkagi see, et neile süükspandavatest episoodidest ei räägitaks, et need avalikkuse ette ei jõuaks?

Ei, mitte sellepärast. Põhimõte on selles, et tunnistajad annaksid ütlusi täpselt nii nagu nemad asju mäletavad ja et nad ei oleks mõjutatud teiste tunnistajate ütlustest, mis võivad nende omadest lahkneda mingites osades. Et välistada see, et järgmisel päeval kohtusse ütlusi andma tuleks, oleks mõjutatud eelnevalt ajakirjanduses avaldatust.

Kõik tunnistajad on oma ütlused prokuratuuris andnud.

Kohtueelses menetluses antud ütlused on küsitlemise aluseks, need on olemas prokuröridel ja advokaatidel. Kohtunikul neid ei ole. Kohtunik saab kirjalikke tõendeid, aga mitte tunnistajate ütlusi. Ja kohtuistungi käigus võib ilmneda, et kujunevad mingid täiendavad küsimused ning ütluste täpsustamise pinnalt tuleb välja, et tunnistaja teab asjast hoopis rohkem kui algul nähtus. Lisaks saab küsida kohtus eelnevalt tunnistanute ütluste põhjal lisaküsimusi.

Kas põhimõtteliselt saate Tallinna Sadama protsessis hakata taotlema iga järgmise kohtuprotseduuri kajastamist meediale ära keelamist? Et kui järgmisel nädalal arutatakse jälitustõendite üle, siis saab ka selle ära keelata?

Kohtuistungi käiku on võimalik ju kajastada, see on avalik istung. Aga tunnistajate puhul on see üldine õiguse ja kohtumenetluse põhimõtete areng Euroopas tervikuna, et isikute õiguste kaitsmisele pööratakse järjest enam tähelepanu. Järjest rohkem tänases infotehnoloogiaühiskonnas mõeldakse ka sellele, kuidas läbi viia kohtulikku menetlust nii, et läbi avaliku meediaruumi ei hakataks mõjutama istungi käiku.

Aga jah, kui me avame jälitustegevusega kogutud isikute ütluste salvestusi ja protokolle, siis tekib küsimus, kas neid saab ikka avaldada praeguses menetlusstaadiumis läbi ajakirjanduse? Seda fakti, et jälitustegevusega seotud protokolle avatakse, seda võib ikka avaldada. Aga seda, et mida ütles vestluses Peeter ja Jaan või Pille ja Malle, see on minu arvates küsitav. Lõpuks otsustab siiski kohus, nemad juhivad menetlust.

Pean siiski ütlema, et viimasel ajal kui selline küsimus on tõstatatud - tavaliselt kaitsjate poolt - siis enamasti kohus selliseid põhimõtteid järginud ka on.