„Tegemist ilmselgelt ebasoovitava arenguga. See probleem on juba pikka aega süvenenud, näiteks 2006. aastal oli fikseeritud kulude osakaal 61%, nüüd aga läheneb 75%le ja kasvab veelgi. Avatud turumajandusega riikides on teatavasti valitsusel piiratud võimalused riigi majandus- ja sotsiaalset arengut mõjutada, põhilised hoovad ongi eelarvepoliitika ja maksupoliitika.

Fikseeritud kulude silmatorkavalt kiire kasvu olukorras kahaneb seega võimalus eelarvepoliitika kaudu majandusarengusse sekkuda näiteks olukorras, kus majanduses on tasakaalustamatused, näiteks mingil põhjusel erasektori investeeringute vähenemine või kui on tekkinud muud struktuursed probleemid. Valimiste tulemusel valitsust moodustavad erakonnad peavad hakkama valijate toetust kogunud poliitikaid ellu rakendama, aga selleks on vaja suunata eelarve tulusid ja kulusid. Kui kulud on ette ära fikseeritud, siis pole võimalik valijate toetust kogunud poliitikaid ellu viia.

Kui riik peab suurema osa eelarvest suunama varem võetud kohustuste täitmiseks, siis jääb vähem võimalusi investeerida arengusse. Seega perspektiivis hakkab kannatama areng tervikuna. Meie eelis on see, et eelarves on seni veel vähese osakaaluga selline kuluartikkel nagu võlgade teenindamise kulu. Teiste Euroopa riikide, eriti lõunapoolsete riikide eelarves on intressikulu märkimisväärne protsent SKPst.

Riigikogu aruteludes on paraku sellele probleemile vähe tähelepanu pööratud.  Viimastel aastatel on näiteks opositsioonierakonnad, kellel pole riigi rahanduse käekäigu eest sellist vastutust nagu valitsusel, esitanud menetlusse eelnõusid, mis seovad ära kulud kas protsendina SKPst või protsendina maksulaekumisest. Riigikontroll on probleemile tähelepanu pööranud oma 2010 aasta aruandes riigi vara kasutamisest ja seda on käsitlenud põgusalt ka 2011. aasta aruanne."