Sõerd ütleb, et teise sambasse investeerinute elu muutub seadusest tulenevalt keerulisemaks. Ka riigikohus nentis, et otsus on tehtud tuginedes eeldustele, mida on raske prognoosida.

„Esimene küsimus on see, et ei ole teada see, kui palju on inimesi, kel on seal investeeringud ja kes hakkavad raha välja võtma. Kui süsteemist raha välja kandma hakatakse, nõrgestab see süsteemi igal juhul. Seadus, mis on välja kuulutatud, ei muuda seda tugevamaks," nendib Sõerd.

Fondid jäävad tema sõnul suure tõenäosusega ellu, aga tootlikumad investeeringud tuleb välja vahetada vähem tootlikumate vastu. Tuleb teha liigutusi, et likviidsust tagada. Fondid peavad tekitama likviidsusvaru endale, et väljamakseid teha. See võib tähendada laenu võtmist.

„See on lisakulu ja see jaguneb fondi alles jäävate investorite vahel," ütleb Sõerd.

Ta on ka ise liitunud vabatahtlikult teise sambaga ning näeb, et pikas perspektiivis ei ole ilma kogumispensioni süsteemita võimalik väärikat pensionit kindlustada. Esimene sammas on ebapiisav.

„Loota sellele, et inimestel on kogemused, oskused, võimekused ise investeerida ja koguda - seda ma hästi ei usu. Koroonakriisi ajal on üksikinvestorite hulk börsil kahekordistunud, aga see on väga väike hulk neist, kes peavad pensionivara koguma. Juba on olemas hoiu-laenuühistud, variante tuleb juurde, kes hakkavad investeerimisteenuseid pakkuma. Kui selliste pakkujate õnge minnakse, siis on see ohtlik," hoiatab Sõerd. Tema meelest on nüüd oluline riigipoolne teavitamine. „See on riigile päris suur ülesanne."

Sõerd on ise aastaid börsiinvestor olnud ja ütleb, et see on ülikeeruline ja tõsiste riskidega seotud. Kui seda süsteemselt ja korralikult teha, nõuab see tohutult aega ja infovoogude jälgimist.

„Inimesel ei ole arga sellega tegeleda. Mugavam ja lihtsam on seda teha fondide kaudu," ütleb Sõerd.

Ta rõhutab, et inimestel on nüüd vaja teha oluline otsus, mida on vaja põhjalikult kaaluda.