Aivo Kangus: Euroopas plaanitakse uut plastimaksu, aga meil ei räägita sellest midagi
Suurbritannia euroliidust lahkumisega liidu eelarvesse tekkivast august osa plaanitakse asendada liikmesriikide plastpakendi maksuga. Pakendiettevõtjate kaudu maksavad selle kinni kõik elanikud.
Euroopa Liidu eelarve tulude poolt ei saa vaadata eraldiseisvana olulistest uutest suundumustest, milleks on keskendumine jätkusuutlikule majandusmudelile tervikuna ehk siis käibekeeles kliima-/keskkonnaprobleemile. Alljärgnevalt peatun tulevikus kõiki tarbijaid ning väga paljusid ettevõtteid puudutaval põhimõttelisel muutusel, milleks on plastpakendist tekkinud jäätmete käitluse puudumise maksustamine kõikjal Euroopas.
Tehnilises mõttes on uute maksu näol liikmesriigil kohustusega kaasata täiendavaid omavahendeid Euroopa liidu eelarvesse. Plaanitakse sisuliselt esimest üleeuroopalist maksu. Senine vähene praktika näitab, et vastav maks kogutakse siseriiklikult kokku pakendit toodetega turustavatelt ettevõtetelt st. tarbijalt. Vastavalt Euroopa komisjoni nõukogu poolt heakskiidetud eelarvestrateegiale on tulemas keskkonnavaldkonnast kaks uut eelarve omavahendite kaasamise tuluallikat- plast(pakend)i maks ja 20% eraldis vaba CO2 kvoodi kauplemisnahult. Numbrites on planeeritud laekumised 7 ja 3 miljardit eurot aastas (13-miljardilisest Suurbritannia jäetavast august). Kui CO2 heitmekvoodi „tehingutasu" saab olema 20% kauplemismahust,, siis allkirjutanu arvates ei tekki uut paradigmat . Kuigi ingliskeelses kõneruumis kasutakse lühidalt väljendit „plastimaks", tasub kasutada funktsionaalset lugemisoskust ja vaadata suuremat pilti. Ühekordse plasti direktiivis on sätestatud ka põhimõte, et kui on mõistlik asendustoode, siis rakendatakse ka plastist tootele müügikeeldu. Plastimaksu näol on tegemist selgelt fiskaalse meetmega senini kiiremais ajagraafikus vastu võetud „ühekordse plasti" dirktiivis sätestatud põhimõttete elluviimiseks. Plast pakendimaterjalina on paljudel juhtudel asendamatu. Eelkõige on plastimaksu fookus motiveerida plastjäätmete materjalina ringlusevõttu. Mitte plast pole saatanast, vaid probleemiks on ühekordne ning keskkonda koormav plastitoode mida jäätmena ei suudeta uuesti materjalina ringlusse suunata. Järjest massilisem tootmine ja põletamine ei ole lahendus.
Võib hõlmata ka bioplaste
Ühekordse plasti direktiiv kätkeb endas ka bioplaste ja komposiitmaterjale, millle üheks koostisosaks on plast. Enamik bioplaste, sarnaselt naftal põhinevaga, ei lagune veekogudes, mille kaitseks ühekordse plasti direktiiv suures osas ellu kutsuti. Samuti enamik bioplaste ei komposteeru koos biojäätmetega käitluskohtades. Bioplasti tooraine kasvatamiseks hävitatakse tihti looduslik elurikkus ja asendatakse monokultuuriga, kuid viimane pole isegi üldine hindamiskriteerium. Plastimaksu maksuobjekti kontekstis pole eelpool nimetatud kahte plastpakendi „saatus" veel paika vaieldud. Enamikes liikmesriikides puudus siiani Eestis kehtiva pakendiaktsiisiga sarnastel alustel formuleeruv maks. Vaatamata maksuobjekti määratlusele, Eestis kehtinud pakendiaktsiis ei olnud enda olemuselt fiskaalse iseloomuga maks. Seda kinnitasid erinevate aastate Eesti riigieelarved, kuhu terveks aastaseks mahuks kõigi pakendimaterjali liikide peale kokku oli planeeritud luksuslikuma salongiauto maksumus, paarsada tuhat eurot. Seevastu Euroopa Liidu eelarves on planeeritud 800 eurot igalt turule lastud plastpakendi tonnilt mida ei ole uuesti materjalina ringlusse võetud. Kuigi Euroopa Liidu 2021-2027 eelarve pole veel kinnitatud, on suuremad riigid sellele juba toetust avaldanud. Enamgi veel, sellest tulenevaid kohustusi on juba asutud siseriiklikult seadustesse viima. Näiteks Itaalia parlamendi 2020. aasta eelarves kehtestati kogu riigis kasutusele võetavale plastpakendile maks 500 eurot ühe tonni kohta. See kehtib kõigile pakendiettevõtjatele.
Piimapakile lisandub 0,5 senti
Eestis võib plastimaks tähendada aastases arvestuses paarkümmend miljonit täiendavaid kulusid. Ilmselt praegune õiguslik raamistik suunab pilgud pakendit käibesse laskvate ettevõtjate tasku suunas. Kui taandada see piima- või hapukoore paklie, siis lisanduv kulu jääb 0,3-0,5 sendi piiresse. 2017. aasta sügisel tegi Hiina rahvusliku jäätmepoliitika karmistamisega märgilise sammu, mille mõju on siiani globaalselt tunda. Võrreldes 2018. aastast varasema perioodiga on kaks aastat kestnud sekundaarsete palstmaterjalide ca 50% madalam hinnatase nähtav mõju, kuid kaudselt lõi see surve jäätmetega tegelemiseks nende tekkeriigis. Võimalik üleeuroopaline plastimaks loob eelduse madalakvaliteediliste plastide osas veelgi suurema hinnasurvele ja see võib kajastuda pakendiorganistsioonide käitlustariifides. Minu sisemine veendumus on, et antud plastpakendi ringlussevõtu puudumiselt kehtestatav ja terves Euroopas kogutav maks saab olema sarnase murrangulise mõjuga jäätmekäitluses lähikümnendil. Nagu oli National Sword „lihvimine" Hiinas 2017. aasta sügisel. Võidavad need liikmesriigid, kus matemaatilise formuleeringu saavad senised üldsõnalised rohelised riigihanked. Iga taaskasutatud plasti tonn, mille jäätmekäitlustoimingute kogumaksumus on väiksem kui 800 eurot, on puhas kokkuhoid liikmesriigile. Ega Euroopa eelarve tulude poolel „vähemosalemine" pole seotud kulu poolelt tehtavate investeeringutega. Ühekordne plastpakend saab tekitama uudiseid valdkondadest kust neid täna ei oskaks oodata.
