Ajakirjaniku pilguga: Kas lasta kroon vabaks, kui eurot ei tule?
Pooldan olukorda, kus keskpank emiteerib raha, tõstab või langetab intresse; kui vaja, stimuleerib majandust; kui vaja, ostab valitsuse võlga (trükib uut raha). Kõike seda keskpangad üle maailma ka teevad. Eesti Pank muidugi mitte, sest meil, vaatamata näilisusele, kus rahakotist vaatavad vastu Koidulad ja Jakobsonid, oma raha tegelikult ei ole.
Ma ei saa öelda, et mu vaated oleksid muutunud. Lihtsalt enne kriisi ei mõelnud ma rahanduspoliitikale kuigi palju. Valuutakomitee süsteem tähendas harjunud, tavapärast mõtteviisi ja käitumist. Sellise status quo najal on üles kasvanud terve põlvkond Eesti finantsiste, keskpankureid, rahandusministeeriumi analüütikuid ja lõpuks ka majandusajakirjanikke.
Toimetaja ütleb tihti: kirjuta, kuidas mujal riigid oma majandust stimuleerivad. Näe, meil Ansip ainult kärbib ja kärbib, vaatame ja õpime siis vähemalt teiste kogemusest. Aga mida ikkagi kirjutada ja õppida, kui mujal on tähtsaimaks majanduse juhtimise vahendiks keskpankade rahanduspoliitika? Ameeriklased ootavad iga Föderaalreservi otsust, rootslased igat Riksbanki otsust nagu Moosese mäejutlust. Eesti Pank on aga sisuliselt üks analüüsikeskus ja PR-masin nagu mõni rahandusministeeriumi osakond. Oma rahapoliitikat meil pole.
Sellest ka üks põhjus, mis tingis valitsuse, rahandusministeeriumi ja Eesti Panga intellektuaalse abituse kriisi saabudes. Kui ikkagi oma rahanduspoliitikat pole, pole ka harjumust, kogemust ega oskust makromajanduse teemadel kaasa mõelda.
Tagantjärele tarkusena võiks arvata, et Eestile oleks kõige parem olnud lasta eelmisel sügisel krooni kurss vabaks. Tõenäoliselt oleksid turud alguses üle reageerinud ja kroon oleks langenud 30%, võib-olla isegi rohkem. Kuid seejärel oleks toimunud korrektsioon ja kroon oleks ilmselt jälle ülespoole roninud (seda trendi on järginud näiteks Rootsi kroon ja Poola zlott).
Milline on plaan B?
Taavi Veskimägi küsis mõni aeg tagasi Postimehes: mis on Eesti plaan B, juhul kui eurole üleminek ei õnnestu? Muu hulgas ütles ta, et kui reaalmajandus suudab konkurentsivõime tagamiseks kulusid praeguse krooni-euro vahetuskursi juures tagasi tõmmata, võiks võtta eurod ametlikult paralleelvaluutana kasutusele. Lause esimesest poolest saan aru, et Veskimägi mõistab nutika inimesena, et eurole üleminekust üksi ei piisa. Et krooni on vaja teha odavamaks, tema sõnastuses kärpida kulusid. Samal ajal ei saa ma aru, miks Veskimägi, rääkides plaanist B, ei paku välja üht elementaarset võimalust: lasta krooni kurss ujuma, teha oma rahanduspoliitikat ja lõppkokkuvõttes hakata ise Eesti majandust juhtima.
