Ajalehtede tiraaž kukub Lääne-Euroopas ja Ameerikas, kerkib aga Hiinas ja Indias
World Association of Newspapers (maailma ajalehtede assotsiatsioon) peab esimeseks trükitud ajaleheks iganädalast pamfletti “Relation aller Fürnemmen und gedenckwürdigen Historien” (kõigi silmapaistvate ja mäletamisväärsete lugude kogu), mida Johann Carolus hakkas keiserlikus vabalinnas Strassburgis (Strasbourgis) välja andma 1605. aasta suvel – varem oli ta seda käsitsi ümber kirjutanud. Sama aasta oktoobris esitas Carolus taotluse Strassburgi linnavalitsusele, milles palus kaitset teiste trükkalite eest, kes tema lugusid loata kopeerisid. Neli aastat hiljem hakkas Augsburgis ilmuma Avisa Relation oder Zeitung.
Mõni trükiajaloolane, näiteks inglane Stanley Morison, ei pea aga kumbagi neist ajalehtedeks, vaid uudisteraamatuks või uudistepamfletiks. Nimelt sarnanesid nood nende meelst liigselt raamatule – mõlemal oli eraldi tiitelleht, tekst trükitud ühes veerus ja mõlemad olid raamatu (quarto) mõõtmetega. Selle definitsiooni järgi oleks esimene ajaleht hoopis 1618. aastal Amsterdamis ilmumist alustanud fooliomõõdus nädalaleht Courante uyt Italien, Duytslandt, &c. Esialgu koosnes see ühest poognast, mille ühel küljel oli kahes veerus tekst. Järgmisel aastal ilmusid lehele ka kirjastaja andmed, veel aasta hiljem aga ka kuupäev ja järjekorranumber. Samal aastal muutus leht ka kahepoolseks. Algas trükiajakirjanduse võidukäik, mis tipnes möödunud sajandil.
Juba aastakümneid on erinevad konkurendid tavapäraste ajalehtede tulevikku aina enam varjutama hakanud. Algselt oli peamiseks ohustajaks võitluses inimeste tähelepanu pärast televisioon, viimastel aastatel on aga selle asendanud kaks uut rivaali – ühest küljest interneti võidukäik, teiselt poolt aga tasuta ajalehtede aina kasvav turuosa. Ajalehtede tiraazˇ langeb Lääne-Euroopas, Põhja- ja Ladina-Ameerikas, Austraalias ja Uus-Meremaal. Mujal see aga tõuseb, iseäranis Hiinas ja Indias. Põhja-Carolina ülikooli ajakirjandusprofessor Philip Meyer väidab oma raamatus “The Vanishing Newspaper”, et viimane Põhja-Ameerika lugeja heidab viimase ajalehe käest 2043. aasta esimeses kvartalis.
Uus meedia
Internet ohustab aina enam trükimeedia tulusid. Iseäranis kiiresti kaovad internetti kõikvõimalikud kuulutused. Ajalehed on vastanud sellele oma võrguväljaannete käivitamisega. Kui algusaastail sisaldas enamik ajalehtede veebikülgesid lihtsalt paberlehes ilmunud lugusid, siis peagi hoomasid ärksamad, et sellest ei piisa. Kuna inimesed loevad internetis reeglina vähem lugusid, siis on need ka reklaamiklientidele vähemväärtuslikud. Hinnangud, kui mitmele online-väljaande lugejale üks trükilehe sirvija vastab, kõiguvad üpris laiades piirides – kümnest sajani. Mõni püüab oma online-väljaannet tasuliseks muuta, kuid edu on selles saatnud väheseid. Parim näide oleks vast Wall Street Journal.
Teised püüavad online-lugejatele tasulisi lisateenuseid pakkuda. Briti Telegraph Group näiteks müüb oma Daily Telegraphi võrgulehe kaudu kõikvõimalikke tooteid ja teenuseid patjadest kindlustuseni. Norra kontsern Schibsted aga on käivitanud oma kodulehel tasulise salenemisklubi. Schibsted ongi muide üks uues meedias edukamaid ajalehekontserne. Veel sajandi algul kahjumit tootnud Schibstedi internetipool tõi 2005. aastal 35% ettevõtte ärikasumist.
Rootsi kontserni Metro International, mis tosina aasta eest tasuta ajalehe kontseptsiooni lõi, hinnangul trükitakse neid praegu iga päev umbes 28 miljonit. Üle maailma moodustavad need keskmiselt 8%, Euroopas aga 16% kõigi ajalehtede tiraazˇist.
Sellest arengust ei jää puutumata ka paberleht – seda üritatakse muuta pilkuhaaravamaks, värvilisemaks, minnakse üle mugavamale formaadile. Nii mõnigi “tõsine” leht on hiljaaegu esmakordselt lubanud reklaami ka oma esikaanele. Suund kirjumale ilmele ei ole tegelikult uus – silma torkamise eesmärgil hakkas majandusleht Financial Times ilmuma roosal paberil juba 1893. aastal. Esialgne eesmärk – eristuda sarnase nimega konkurendist Financial News – kadus küll juba 1945. aastal, mil kaks lehte ühinesid, kuid roosa värv oli selleks ajaks juba traditsiooniks saanud.
Juba kahe maailmasõja vahel 1920-ndatel kurtis läänemaailma tuleviku pärast südant valutanud Oswald Spengler, et inimesed raamatute asemel hoopis pealiskaudseid ajalehti loevad. Huvitav, mis ta praegust maailma nähes kostaks?
Erinevad formaadid
•• Omal ajal ilmusid kõik n-ö korralikud lehed broadsheet-formaadis – mõõtmetega 600x380 mm. Viimasel ajal on aga suur osa kvaliteetlehtedestki läinud üle kergemini käsitsetavale tabloidi mõõtmetele 380x300 mm, mis varem seostus eeskätt sensatsioonihimulisemate lehtedega – seda formaati kasutavad kvaliteetlehed eelistavadki seda tähistada hoopis sõnaga “kompakt”. Muide, kõmulisust väljendav mõiste “tabloidajakirjandus” sündis 1901. aastal, tervelt 17 aastat varem, kui turule tuli esimene tabloidi mõõtmetega leht.
•• Nende kahe formaadi vahele jääb aga Euroopas kasutatav Berliner ehk Midi – 470x315 mm. Selliste mõõtmetega lehed on näiteks Prantsuse Le Monde, Itaalia La Stampa ja Briti The Guardian.
•• Nädalalehed on reeglina päevalehtedest väiksema formaadiga, erandiks on pühapäeviti ilmuvad ajalehed. Ajaleheks peab end näiteks ka ajakirjaformaadis The Economist.
