Paljude investeerimisnõustajate standardvarustusse kuulub jutt, et ajaloos pole olnudki ühtki 20-aastast perioodi, mil aktsiatesse investeerimisega oleks jäädud miinusesse. Jutt peab osalt paika: USA aktsiaturu ajaloos on pärast 1900. aastat pikim miinusperiood kestnud 16 aastat, ajavahemikus 1905–1920.

Ent teiste suurriikide investorid pole olnud sama õnnelikud, näitavad London Business Schooli professorite kogutud andmed. Elroy Dimsoni, Paul Marshi ja Mike Stauntoni andmeil kestsid pikimad miinusperioodid – kui vaadata reaaltootlust ehk inflatsioonijärgset tootlust – Saksamaal, Prantsusmaal ja Jaapanis üle poole sajandi.

1900. aastal eksisteeris aktsiaturg vähemalt 33 riigis, neist 17 kohta (vt tabelit) on professorid praeguseks suutnud taastada ajavahemiku 1900–2006 tootluse andmed. Lisaks sellele hakkavad nad kokku saama andmejada ka Soome, Austria ja Uus-Meremaa kohta. “Põhimõtteliselt on võimalik kokku koguda andmed ka Argentina, India ja Hongkongi ning teiste turgude kohta,“ on professorid optimistlikud.

Ent mitme andmekogust puuduva turu puhul poleks tulemused arvatavasti rõõmustavad, sest Ladina-Ameerikast on korduvalt käinud üle hüperinflatsioon ning Venemaast, Hiinast ja osast Austria-Ungari impeeriumi järeltulijatest natsionaliseerimine.

”Võiks väita, et ettevõtete natsionaliseerimine 1917. aastal Venemaal ning 1949. aastal Hiinas ei tähendanud kapitali täielikku kaotamist, vaid ümberjaotamist, aga tollased Vene ja Hiina investorid ei peaks sellist arutlust kindlasti veenvaks. On siiski võimalik, et väike osa investorite varandusest säilis – näiteks neis Hiina ettevõtetes, millel oli palju varasid Hongkongis ja Taiwanil,“ kirjutavad Dimson, Marsh ja Staunton mullu avaldatud analüüsis.

17 turgu, mille kohta LBS-il on andmed kogutud, andsid 1900. aastal ligikaudu 90% maailma börside koguväärtusest. Venemaa osakaal oli umbes 5%, Austria-Ungari impeeriumil 2%, teistel puuduvatel turgudel väiksem. See tähendab, et üleilmselt korralikult hajutatud portfelliga investori kaotused ettevõtete natsionaliseerimisest oleksid möödunud sajandil olnud suhteliselt väiksed – väiksemad kui pärast mõnda tõsist börsikrahhi.

Majanduskriis on sõjast hullem

Kui vaadata, mis perioodid on olnud investoritele ajaloos kõige õnnetumad, siis selgub, et maailmasõdadest keskmiselt isegi hullemad on olnud suured majanduskriisid, 1920. aastate lõpus alanud Suur Depressioon, 1970. aastate naftasˇokk ja internetimulli lõhkemine aastatuhandevahetuse paiku. Aga keskmine tulemus on säärane suuresti tänu USA-le, mis maailmasõdades otseselt kannatada ei saanud.

Saksamaa ja Jaapani investorid kaotasid Teises maailmasõjas peaaegu kogu oma kapitali (turu keskmine langus vastavalt 88 ja 96 protsenti). Aktsiaportfelli, milles pool varast oleks investeeritud Saksamaa ja Jaapani ning teine pool USA ja Suurbritannia aktsiatesse, ei saanuks tol ajal ilmselt praktiliselt koostada. Asjaolust, et USA ja Briti aktsiad tõusid sõjaperioodil 24 ja 34 protsenti, polnud Saksa ja Jaapani investoritel seega võimalik kergendust tunda.

Teise maailmasõja ajal suurema osa oma varast kaotanud Saksa ja Jaapani investoritele pakkusid kõva lohutust sõjajärgsed taastamisaastad. Aastail 1949–1959 tõusis Saksa aktsiaturg ligi 41 korda ehk keskmiselt 40% aastas.

Täpsustuseks sõjaaegse aktsiakauplemise kohta Saksamaal ja Jaapanis. Saksamaal olid aktsiate hinnad alates 1943. aasta jaanuarist kuni 1944. aastani sisuliselt fikseeritud ning 1944. aastast kuni 1948. aasta juunini olid börsid suletud. Jaapanis olid börsid suletud 1945. aasta augustist 1949. aasta maini, börsivälisel turul kestis paus siiski ainult 1946. aasta maini. Saksa aktsiaomanikud pidid seega üle elama mitu aastat teadmatust, mille eest neile tasuti 155%-se tõusuga 1949. aastal.

Ajaloo õppetund on, et pikaajaliste investeeringute riski tasub hajutada, kui vähegi võimalik, sest see pakub kaitset poliitiliste riskide eest. Teine, kurvem õppetund on see, et suurte ülemaailmsete majanduskriiside eest pole võimalik peitu pugeda – nende ajal tabab langus tavaliselt kõiki aktsiaturge.