Alalhoidlik eestlane pigem ostab korteri kui üürib
Vahepeal tunduski nii, et elamise soetamiseks ongi ostmine see ainus ja õige variant. Üürihinnad olid toona nii kõrged, et korteri üürimine oli taskukohane põhiliselt vaid kõrgepalgalistele ja Eestis tegutsevaile välismaalastele.
Vaatamata kõrgetele üürihindadele ületas nõudlus pakkumise, mille tulemusena oli tingimusi dikteerivaks pooleks tavaliselt üürile andja, mitte üürnik nagu arenenud majandusega riikides kohane.
Nüüdseks on asjaolud sootuks vastupidi ja seda heas tähenduses. Majandussurutis on siingi oma korrektiivid teinud ja üüriturul spekuleerimist oluliselt vähendanud.
Eesti üüriturg laienemas
Enamasti on tingimusi esitavaks pooleks üürnik ja kui üürileandja tahab oma korterit või maja tõsiselt välja üürida, siis on ta sunnitud üürniku nõudmistega arvestama ja tegema järeleandmisi nii üürilepingu tingimuste kui ka rendisumma suuruse osas.
Täna võib julgelt öelda, et Eesti üüriturg on kõvasti laienenud. See on täiesti loomulik protsess, mis kulgeb oma tavapärasel, euroopalikul viisil. Teatav murrang on toimunud ka inimeste arusaamades – on hakatud mõistma, et kinnisvara ostmine koos sellega kaasnevate kohustustega, pole kaugeltki mitte ainus võimalus kena ja korraliku kodu loomiseks.
Küllalt palju on inimesi, kes oma mentaliteedilt ja elukorralduselt pole valmis või ei tahagi endale midagi siduvat ning permanentset muretseda. Mis siin salata, teatud mõttes annab ju elamispinna üürimine inimesele suurema vabaduse kui selle lõplik omandamine.
Muidugi pole meie üürituru kasv seotud üksnes kinnisvarabuumi lõppemise ja pankade poolt laenukraanide kinnikeeramisega. See on asjade loomulik käik, mis ühiskonna küpsemise ja majanduselu stabiliseerimisega kaasas käib.
Üüriturg põhiliselt linnades
Paljudes arenenud riikides moodustab üüriturg elamispinnaturust kaugelt üle poole, USA-s näiteks 80:20 rendituru kasuks. Lääne-Euroopas on vastav suhe 60:40, samuti üürituru kasuks. Skandinaavias on ostukorterite ja –majade osa pisut suurem ja moodustab üldisest kinnisvaraturust umbes 60%.
Kuigi ametlik ja üldine statistika puudub on Eestis kinnisvaraturul ostu-müügi ja üüritehingute suhe praegu enam-vähem pooleks.
Nii nagu mujal maailmas, nii on ka meil suuremates keskustes nõudlus üüripindade järele tunduvalt suurem kui maapiirkondades, kus vajadus nende järele praktiliselt puudub. Seepärast ei saagi numbrite keeles rääkida üüriturust kui üleriiklikust tervikust.
Üsna loogiline on, et linnades ulatub üüritehingute arv kaugelt üle poole, küündides näiteks New Yorgis 90 protsendini. Seevastu jääb paljudes väikestes maakohtades vastav arv alla kümne protsendi.
Eesti üüriturg on tänaseks läbi teinud suured muudatused ja ka puhastumise. Nii hinnaskaala kui ka nõudmise ja pakkumise suhe on eneseregulatsioonikorras paika loksunud. See on igati tervitatav ja positiivne tendents, mis veel paari aasta eest oli Eesti turul täiesti tundmatu.
Eestis rakendumas Skandinaavia mudel
Seega võib julgelt öelda, et üüriturg on Eesti kinnisvaraturu kasvav osa, milles on piisavalt potentsiaali jõudmaks arenenud Euroopa riikide tasemele.
Kuna eestlane on oma loomult siiski võrdlemisi konservatiivne ja alalhoidlik, siis on meil tõenäoliselt rakendumas nn Skandinaavia mudel, kus üleriiklikult jääb ostetud kinnisvara protsent pisut kõrgemaks kui üüritud korterite ja majade hulk.
Suuremates linnades on see aga vastupidi ja munitsipaalehituse väljaarendamisega suureneb üüripindade osakaal meilgi pisut enam.
Niisiis on Eesti üüriturg praegu igati elujõuline, hinnad suhteliselt madalad ja üürilepingu tingimused üürniku jaoks soodsad. Samas on korterite ja majade valik suur ning peaks rahuldama igasugust maitset, luksusenautlejatest spartaliku kasinuseni välja.
