"Meid aitas, et seadustesse on sisse kirjutatud, et eriolukorras on Alexela elutähtsa teenuse pakkuja. Kriisis vajasid kõik kütust, gaasi ja elektrit, ka toitlustust. Inimesed vältisid suuri kaubanduskeskuseid. Paljud inimesed lahkusid linnast. Meie tanklakauplused asuvad valdavalt väljaspool Tallinna ja seal keskmine ostukorv suurenes," räägib AS Alexela juhatuse esimees Aivo Adamson.


"Üks muutus pärast kriisi on rahvusriigi tagasitulek. Kui lugeda Financial Timesi või Economisti, siis igalt poolt tulevad esile mingisugused rahvuslikud aspektid. Kõik käib lainetena. Ajaloos globaliseeruti sõdadega, nüüd toimub see majanduse kaudu. Seetõttu ma ei võtagi seisukohta, mis tuleb ja mis majandusega juhtub," ütleb Adamson.

"Eriolukorras oleks vaja ombudsmani, kes vaataks, et ei öeldaks, et see kuu ma sulle ei maksa. Ütlesime raskustes klientidele, et maksa natukenegi, me ei pane su kaarti kinni. Ei olnud sedasi, et oleksime ähvardanud või olnud sunnitud mingil ajal limiiti kinni panema, kuna seda ei saa lõputult anda. Žgutti ei maksa ümber kaela panna. Kui seda tehti, siis nendel ettevõtetel oli väga keeruline. Klient ei unusta raskel ajal limiidi äravõtmist mitte kunagi," räägib Alexela juht.