Allan Martinson: eestlastel jääb tahtmisest puudu

 (14)
Allan Martinson: eestlastel jääb tahtmisest puudu
Päevaleht/Pressifoto, Rauno Volmar

Noored tegijad IT-tööstuses võivad tuua tugeva uue kasvu, väidab riskikapitalist Allan Martinson. Tema investeerimisfirma MTVP portfelli kuulub kuus ettevõtet.

Mida peab valitsus tegema, et Eesti kriisist välja tuua?

Minu kui ettevõtja jaoks on riigid omavahel konkurentsis. Tehnoloogiafirma võib teha nii Lätisse kui ka Ameerikasse. Arvamus, et firma tehakse riiki, kus on kõige madalamad maksud, ei ole paraku õige. USA-s on nii Californias kui ka kirdeosariikides suhteliselt kõrged maksud, kuid siiski on majanduse paremik sinna koondunud. Seega pole asi maksudes, vaid kogu keskkonnas tervikuna. Ettevõtja ja töötaja jaoks on tähtis meeldiv elukeskkond, teiste samasuguste firmade ja heade ülikoolide lähedus, stabiilne maksusüsteem, tolerantsus. Tahaks, et ka Eesti valitsus vaataks asju laiemas kontekstis.

Loomulikult on igale ettevõtjale tähtis teada, kuidas Eesti praegusest kriisist läbi tuleb ja kas näiteks suudame krooni hoida, kui Läti devalveerib. Kas saame eurole üle mindud, mis saab maksu- ja sotsiaalkindlustussüsteemist. Kahjuks on praegu paljudele murelikele küsimustele vastuseks: „Ärge rääkige lolli juttu!" See ei kõla just veenvalt.

Mis on Eestil puudu, et tehnoloogiaäris jalg ukse vahele saada?

Võiksin nimetada paljusid asju, aga piisab kas või ühest: Eestisse on väga raske saada, ja aina raskemaks läheb. Riik võib olla kui tahes tore, aga kui temaga ühendust pole, ei saa sellest keegi teada. See, et Tallinnast mõnda teise Euroopa Liidu pealinna lendamiseks pead terve päeva vabaks võtma, pole normaalne. Kõik pealinnad on tegelikult kahe-kolme tunni tee kaugusel, kuid Tallinnast lennates peab tihti tegema kaks-kolm ümberistumist.

Või võtame olukorra, kus Skandinaavia äripealinnast Stockholmist tahab keegi minna vaimupealinna Tartusse - sõit on sarnane enesetapuga ja kestab kaheksa tundi. New Yorki saab mõnusamalt. Äris, eriti tehnoloogiaäris, on tähtis, et inimesed kokku puutuksid, tekiksid sidemed, ideed ja konkurents.

Mida peaksid ettevõtjad praeguses kriisiolukorras tegema?

Siin on kaks etappi. Lähema paari aasta jooksul on kõige tähtsam ellujäämine. Kui kulude kärpimise ja finantside korrastamise etapp saab läbi, siis tuleb hakata uut kasvu saavutama. Tööjõu odavnemisele me eriti palju loota ei saa. Põhipanus tuleb teha kõrge lisaväärtusega toodete valmistamisesse.

Eesti Panga nõukogu esimees Jaan Männik ütles mõni aeg tagasi, et infotehnoloogia võib praegusest kriisist teistest kergemini välja tulla. Mida teie arvate?

Männikul on õigus. Infotehnoloogia alal leidub mõnusaid oaase, kus isegi tänasel päeval kasv jätkub.

Kus need oaasid asuvad?

Neid on palju, toon vaid mõne näite. Eelmisel aastal hakkas plahvatuslikult kasvama mobiiltarkvara turg, kus otsa tegi lahti Apple oma AppStore'iga. Praegu on sealtkaudu müüdud tarkvara sadade miljonite kaupa. Teised mobiilivalmistajad Nokiast Blackberryni tulevad sellega hoogsalt kaasa ja tegemist on miljardituruga, kus väikestel tegijatel on suured šansid.

Teine jõudsalt kasvav valdkond on näiteks nn virtualiseerimine. Tegemist on tarkvaradega, mis võimaldavad ehitada suurtele serveritele tarkvara abil omakorda peale uusi servereid. Ettevõttele annab see kulude kokkuhoiu, sest enam ei pea iga kord uut serverit ostma, vaid saab teha virtuaalse serveri.

Kasvamist jätkab ettevõtete tarkvara turg - aina nutikamad kliendihalduse, finantsjuhtimise, ärianalüüsi programmid näiteks.

Infotehnoloogiainvestorid on teistest mõnevõrra erinenud, sest pole hoogsalt kaasa läinud näiteks kinnisvarainvesteeringutega?

Väga paljude Eesti ettevõtjate mõte on tõepoolest olnud seotud vana majandusega. Ehitati maju, kaubandus- või tööstusettevõtteid. Need on olemuselt natukene lihtsamad ärid. Selleks et olla infotehnoloogias edukas, pead sa olema edukas üleilmses konkurentsis. Siin on väga raske olla tegija pelgalt kohaliku ettevõtjana.

Kas seni vanasse majandusse investeerijad võiksid saada infotehnoloogiast päästerõnga?

Noorele põlvkonnale, kellel praegu pole veel raha, küll aga teadmised ja pealehakkamine, paneksin küll suuri lootusi. Kui räägime vanema põlvkonna ärimeestest, siis nad muidugi võiksid investeerida oma raha uutesse ettevõtmistesse. Kuid ma ei usu, et praegu kellelgi üldse väga raha oleks. Kindlasti ei saa nii, et olin eile kinnisvarahai ja nüüd, 50. eluaastates hakkan infotehnoloogia ettevõtjaks. See äri tuleb noorematele jätta. Kui vaatan praegu minu juurde otse tänavalt sisse astuvaid meeskondi, siis Eesti ei ole väga halvas seisus.

Kuidas elab infotehnoloogiaäri üle vana majanduse kokkuvarisemise?

Vana majandus ei ole kokku varisenud. Üksikud ettevõtted on kokku varisenud ja finantstööstuses on suured jamad. Me räägime ikkagi kriisist, mitte katastroofist.

Kui vaatan paar aastat ettepoole, kui ettevõtted saavad oma vanad võlad ära makstud, siis esimese sammuna võtavad nad ilmselt ette investeeringud infotehnoloogiasse, millega saab palju asju paremaks teha. Hea näide on online-meedia. Praegu liigub reklaamiraha hoogsalt paberväljaannetest online'i. Kalev pani kümme ajakirja kinni, samal ajal kui online-väljaandes läheb elu aina huvitavamaks.

Mulle on jäänud mulje, et praegu kuivab ka online-meedia?

Online-meedia kuivab vähem. Interneti osa reklaamiturul on aastaga pea kahekordistunud. Kriis on vaid kiirendanud protsessi, mis varem juba algas. Tulud vähenevad, aga online-meedia kulubaas on trükiajakirjandusest palju väiksem.

Igas ettevõttes on võimalik infotehnoloogia abil asju odavamaks teha. Palun tooge mulle üks suvaline ettevõte ja ma näitan, kuidas selle tegevust saab infotehnoloogia abil odavamaks muuta. Infotehnoloogiateenus ise läheb iga aastaga üha odavamaks.

Kui palju Eesti infotehnoloogiasektorist on olnud ekspordile suunatud?

Arvan, et see osa on väga väike. Pakun, et kogukäibest läheb ekspordiks alla viiendiku, isegi siis, kuis sinna alla lugeda Skype ja Playtech, kes teevad oma emaettevõtetele arendustöid.

Kas riigitellimuste suur maht ongi Eesti infotehnoloogia ekspordivõimet lämmatanud?

Kui riigitellimusi poleks olnud, siis võib-olla keegi oleks pidanud jalgu rohkem tagumiku alt välja tõmbama, kuid teisalt on riigi tellimused muidugi tööstusharu üleval hoidnud. Peamine põhjus, miks ekspordikäive pole arenenud, on ettevõtjate enda ambitsiooni puudumine. Eestlased on ühest väikesest külast pärit ja mõtlevad sellele, kuidas küla turuplatsil asjatada. Välismaa tundub nii hirmutavalt suur. Eestis on iga inimene meist vaid ühe telefonikõne kaugusel ja talle on kerge müüa, kuid suurtel turgudel peab tegema palju rohkem tööd.

Kuidas hindate Eesti infotehnoloogia ettevõtjate võimet pöörduda ekspordi poole?

Ma paneksin lootusi uutele firmadele, mis on noorte inimeste tehtud. Need võivad olla ka vanadest firmadest välja kasvanud, kuid ikkagi uute inimeste omad. Eestis tegelikult polegi veel praegu peale paari erandi selliseid ettevõtteid, kes suudaksid rahvusvahelisele turule toodangut valmistada. Meie infotehnoloogiasektor arenes kolmes faasis. 1990-ndate alguses müüdi peamiselt riistvara ja tehti süsteemiintegratsiooni.

Alates sajandivahetusest hakati tegema kliendile justkui rätsepaülikonnana mõeldud arendusi. See skeem kehtib veel praegugi. Nüüd on aeg kolmandaks laineks, kus parimad firmad ei peaks keskenduma enam mitte teenustele, vaid toodetele. Selles valdkonnas on kasvu- ja kasumivõimalused oluliselt paremad. Usun, et kolmandas laines saavad tegijateks just uued firmad, sest olemasolevad ettevõtted on oma mõtteviisilt ja struktuurilt nii tugevalt vanas skeemis sees, et seal on väga raske midagi muuta.

Mis neid noori inimesi edu saavutamast pidurdab?

Peale nende endi piiratud mõtlemise ei pidurda mitte miski. Meie noortel on praegu kogu Eesti ajaloo jooksul parim haridus ja keelteoskus ning kunagi pole neil olnud nii palju võimalusi. Mitte kunagi kogu meie rahva ajaloo jooksul! Aga seni, kui sa liikled siin Tallinnas või ümber Tallinna, ei saa sa asjadest mitte midagi teada. Maailma saab tundma õppida üksnes isikliku tegevuse kaudu, milleks tuleb minna välismaale tööle või õppima, suure maailma tegelikku kogemust saama. Vaadates seda hulka Eesti noori, kes praegu õpib välismaal, võib oodata päris palju huvitavaid ettevõtteid.

Mida üleskorjamist väärivat te investorina Eestis näete?

Eesti võimalike investeerimisobjektide peamine probleem seisneb selles, et need on väga väikesed ja väga varases staadiumis. Riskikapitalistid ei armasta tegelikult väga varajase staadiumi firmasid ning tahavad, et aastas oleks näiteks miljon eurot käivet või miljon kasutajat või seljataga paariaastane ajalugu. Sellistele nõuetele vastab Eestis võib-olla kaks-kolm firmat, mis on riskikapitalile huvitavad. Nimedest tuleb meelde vaid Regio, mis on tootele orienteeritud firma. Skype ja Playtech on riskikapitalisti jaoks juba ammu ära sõitnud rongid. Webmedia ja Helmes on väga tugevad firmad, kuid siiski orienteeritud teenusele ja seal hüperkasvu olla ei saa.

Enamik ettevõtjaid, kes meie juurde Eestis tuleb, ütleb: „Mul on idee." Harvemini on tal presentatsioon või äriplaan. Valmis toodet ja kasutajaskonda ning kaua koos töötanud tiimi pole pea mitte kunagi.

Teie osalete Regios?

Olen vaid nõukogu liige, mitte investor.

Millise sissetuleku või kasumi võib infotehnoloogia valdkonda siseneja endale eesmärgiks võtta?

Liiga paljud Eesti inimesed mõtlevad palga kategoorias. Kuid palk asub alati mingis kindlas koridoris, sõltuvalt heast või halvast töökohast. Halval juhul saab infotehnoloogia inimene palka 15 000-20 000 krooni, heal juhul 100 000-150 000 krooni. Samal ajal kui inimene asutab eduka firma ja müüb selle aastate pärast, on tegu hoopis teiste suurusjärkudega. Kui vaadata firmasid, mida on rahastanud riskikapital, siis Euroopas oli eelmisel aastal keskmine firma müügitehingu suurus üks-kaks miljardit krooni. Eeldades, et asutajal oli selleks ajaks säilinud näiteks 25% osalus, räägime siin sadadest miljonitest kroonidest. Muidugi ei jõua enamik alustatud firmasid selliste arvudeni, vaid hääbub enne. Aga see risk on võtmist väärt!

Kui palju edukaid müügikõlblikke ettevõtteid võib Eestist järgneva viie aasta jooksul välja kasvada?

Eestis on praegu programmeerimisvõimelisi inimesi kokku paar-kolm tuhat. Selle arvu peale pole võimalik lõpmatult palju firmasid arendada, kuid alati on võimalik tellida arendust näiteks Indiast või Venemaalt. Rahvaarvu ja muude eelduste põhjal on statistiliselt tõenäoline, et Eestist võiks järgmise viie aasta jooksul tulla üks Skype'i sarnane edulugu ehk siis firma, mille müük toob Eestisse miljardi krooni jagu raha. Kümmekond ettevõtet, mis on Skype'ist viis kuni kümme korda väiksemad, on samuti võimalikud.

Seda muidugi juhul, kui inimesed seda tõeliselt tahavad.

Kas näete juba praegu selliseid inimesi?

Sellised noored meeskonnad on olemas, kuid peamine puudus on, et neil puudub ambitsioon. Nii palju on isiklikku laiskust, seda, et inimesed on Eestis liiga kõvasti kinni.

Eestis ja Silicone Valleys tekkivatel ideedel pole tänapäeval suurt vahet. Erinevus seisneb selles, et ameeriklased suunduvad rahvusvahelisele turule, meie poisid üritavad aga siin väikese kohaliku turu jaoks midagi kokku sussitada.

Mis teeb Eesti infotehnoloogiategelased laisaks?

See pole niivõrd kinni laiskuses, kuivõrd rahvuslikus psühholoogias. Sama häda valitseb nii Lätis, Leedus kui ka kogu Ida-Euroopas. Oleme harjunud olema väikesed ja okupeeritud ega julge võtta maailma kuninga rolli.

Kui vaatan Venemaa infotehnoloogiafirmasid, siis nad võivad olla Eesti omadest palju vähem korras, kuid venelased tahavad saada kuningateks. Vene ettevõtja lööb vähegi hea ideega Silicone Valleys kontori lahti.

Milline on teie idee, kuidas Eesti uinuvaid pärleid ärkvele raputada?

Kadedus paneb tegutsema. Enamik Eestis tegutsevaid poisse on eluga rahul, sest siin on nad kõvad tegijad. Niipea kui nad peaksid sattuma kas või Soome, tuleb sada korda rohkem pingutada, et üldse keegi olla. Muud võimalust ei ole, kui osta nendele üheotsapilet ja leppida kokku kohtumine näiteks kahe aasta pärast.

Kas see on meditsiiniline paratamatus, et Eestis on 3000 programmeerimisvõimelist inimest?

Need on lihtsalt inimesed, kes sellel alal praegu töötavad. Igas ühiskonnas on teatud hulk inimesi, kes on selleks tööks võimelised.

Kas Eesti haridussüsteem on suuteline tootma infotehnoloogias konkurentsivõimelisi inimesi?

Minu teada küll. Vähemalt mõne aasta eest tahtis enamik koolilõpetajaid minna ärijuhtimist ja suhtekorraldust õppima, mis on sellised palgatöötaja erialad. Matemaatikasse ja füüsikasse pole väga suurt tungi olnud. Meie ülikoolid saaksid üpris kiiresti suurendada reaalainete õpetamist, kui seda tahetaks õppida ja õpetada.

Kuidas mõjutaks infotehnoloogia valdkonda ja Eesti majandust eurole üleminek?

Selles valdkonnas pole väga suurt vahet, mis raha siin käibib ja mis kurss parajasti on, sest suuri kapitalimahutusi põhivarasse pole vaja teha ja ärimudelid on kiiresti adapteeruvad. Devalveeritud kroon lubaks mõne aja teha odavamat tööd välismaale, aga see ei saa olla pikaajaline strateegia.
Allan Martinson

Sündinud 8.10.1966

Haridus

    Moskva riiklik ülikool 1984-1991

    Karjäär

      BNS-i juht 1990-1998

      Microlinki juht 1998-2004

      Riskikapitalifirma MTVP juhtivpartner alates 2004

      Martinson töötab Reksofti, TVCorpi ja MicroLink Lietuva nõukogus ning on InvisibleCRM-i, Rate Solutionsi, OMX Tallinna, CV Keskuse ja Regio juhatuse liige.