Allar Jõks: rahandusministeerium peaks vähemalt vabandama
Nädal tagasi kirjutas Ärileht, kuidas Soraineni advokaadibüroo avastas viimasel hetkel tulumaksuseadusest muudatuse, mis oleks ettevõtjate elu pea peale pööranud. Soraineni büroo advokaadid Allar Jõks ja Kaido Künnapas kirjeldavad arvamusloos, mis oleks juhtunud, kui nad ei oleks maksulõksu avastanud ja esitab oma hinnangu rahandusministeeriumi tegevusele.
Meedias on leidnud elavat vastukaja, et poolteist nädalat tagasi õnnestus riigikogul tulumaksuseaduse muudatuse eelnõust välja võtta sinna vaikselt sisse kirjutatud „salakaval lõks“, mis oleks pea peale pööranud senise maksustamispraktika ja võimaldanud riigil hakata korjama eraisikutelt tulumaksu mitte teenitud tulult, vaid tehtud kulult ja võetud riskilt.
Kirjeldame ühe näitega, mida oleks rahandusministeeriumi ametnike „innovatsioon“ kaasa toonud. Ettevõtlik Delfi lugeja annab osa oma varast enda OÜ-le üle, pärast mida OÜ müüb selle vara maha ja saab raha, et äri alustada või edasi ajada. Seni, kuni OÜ ei hakka oma osaniku või juhatuse eratarbeks jahti või korterit ostma või „laenutama“, ei saanud kehtiva õiguse kohaselt maksuamet OÜ-d ega osanikust eraisikut kimbutada.
Tulevikus oleks oma äri rahastamine selliselt aga toonud eraisikule kaasa maksukohustuse ka juhul, kui isik ei oleks ühingu vara isiklikes huvides kasutama hakanud. See, et eraisik mingit tulu ei saa, riiki ei huvita – maksukohustuse täitmiseks võtke või pangast väikelaen. Hea, et riigikogus leidus ettevõtja taustaga saadikuid, kes selle muudatuse mõjust aru said ja pidurit panid.
Kes vastutab?
Küsimusele, kes tegi, tuli rahandusministeeriumist kiire vastus, et sellise muudatuse on ette kirjutanud Euroopa Liit (ATAD ehk maksude vältimise vastane direktiiv) ja seetõttu polnud muud valikut, kui selline muudatus seadusesse kirjutada. Kas teadlikult või mitte, on rahandusministeerium avalikkust eksitanud.
ATAD ütleb, et igasuguseid majanduslikku reaalsust moonutavaid ja maksueelise saamiseks loodud skeeme maksude määramisel arvesse ei võeta, kui nende kasutajal pole häid majanduslikke põhjendusi oma valikute selgitamiseks. Seal ATAD ka lõppeb ja annab palli üle igale riigile endale. ATAD ütleb üheselt, et kui kunstlike skeeme maksustamisel arvesse ei võeta, siis „arvutatakse maksukohustus siseriiklike õigusnormide alusel“.
Selles pole Eesti jaoks midagi uut. Suures osas sarnase reegli pakub ka Eestis juba aastaid kehtinud MKS § 84. Ka raamatupidamisportaalis on juba 2016. aastal märgitud, et ATAD „peegeldab meilgi ammu kehtivat põhimõtet, mis on kirjas maksukorralduse seaduse §§-des 83 ja 84“.
Riigikohus on juba 2011. aastal selgitanud, et äriühingu osaluse väärtuse suurenemist ei saa lugeda eraisiku maksustatavaks tuluks, kuna tulumaksuseaduse üks säte välistab selle selgesõnaliselt ning vara ei saa lugeda automaatselt eraisiku varaks. Teisisõnu füüsiliste isikute saamatajäänud tulu ehk unistuste tulu Eestis maksustada ei saa.
Rahandusministeeriumi plaan oli kantud soovist luua uus siseriiklik reegel, mis võimaldaks muuta riigikohtu praktikat.
Kuidas edasi?
Võtkem aastaid tahenenud kohtupraktikast olulisim ja kirjutagem see seadusesse sisse. Nii oleks olukord õigusselgem ning võidaksid kõik. Sellisel juhul ei oleks vaja nii äärmuslikult muuta ka füüsilise isiku tulu maksustamist, et see muutuks riski võtmise maksuks.
Sama rada läks ka paari aasta tagune panditulumaksu idee, kus algselt vägagi jõuline ministeeriumi lähenemine leidis ühiskondliku kokkuleppe kohtute kujundatud põhitõdede seadusesse kirjapanemise kaudu. Seega ei nõua ATAD Eestis selliseid radikaalseid muudatusi.
Brüsseli „selja taha pugemine“ on rehepapilik katse enda õigusloomelist pahatahtlikkust õigustada. Kahjuks on hämamine ja pooltõed saanud Eesti valitsemiskultuuri ja õigusloome lahutamatuks osaks.
Kas maksumaksjad väärivad seda, et rahandusministeerium vähemalt vabandab?
