Sellest sõltub mitme riigi pere-istanduste olemasolu või mõne suurkorporatsiooni hüperkasum.

?I?m Chiquita Banana and I?m here to say, eat a banana every day...? on juba aastaid kõlanud raadio- ja telejaamades, ülistades selle troopilise puuvilja ja seda müüva korporatsiooni häid omadusi.

Kesk-Ameerika majanduse arengule on banaanikasvatusel olnud hiiglasuur tähtsus juba 19. sajandi lõpust. Algusaegadel ei teinud banaane eksportivate maade valitsused midagi, et banaanikaubandust reguleerida või kontrollida. Vastupidi ? sageli toetasid nad banaanifirmasid maa ja tööjõuga ning ei maksustanud neid liiga kõrgelt.

Selle tulemusena muutusid Kesk-Ameerika riigid banaanikaubandusest sõltuvaks. Banaan ? see oli vahend, mis võimaldas valuutatulusid kaupade importimiseks ning välisvõla tasumiseks. Mitme Kesk-Ameerika riigi valitsused märkasid liiga hilja, et neil ei ole erilisi võimalusi põllumajandushiidudega läbirääkimistesse asuda, et reguleerida ekspordi mahtu või nõuda tööliste olmetingimuste parandamist. Rong oli juba läinud ? seitsmekümnendate keskel hõlmasid banaanid 40 protsenti kogu Panama ja Honduurase ekspordimahust, ühe kolmandiku Costa Rica ja neljandiku Ecuadori väljaveost.

Ühenduses peitub jõud

See sõltuvus tegi peamised banaaniriigid haavatavaks madalate hindade ja kõrilõikajaliku konkurentsi suhtes. Viimased kolmkümmend aastat on turg banaanidega üle ujutatud. See omakorda hoiab hindu madalal ja vähendab banaane kasvatavate farmerite ning suurfirmade kasumit.

Seitsmekümnendate alguses leidis grupp Kesk-Ameerika arengumaid neile sobilikuna tunduva lahenduse, luues Banaane Eksportivate Maade Ühenduse, mis kartellina püüdis saada suuremat kasumit, tõstes makse igalt eksporditavalt banaanikastilt. Kartelli kuulus kaheksa riiki: Kolumbia, Costa Rica, Ecuador, Guatemala, Honduras, Nicaragua, Panama ja Venetsueela.

Alates kaheksakümnendate algusest oli kogu maailma banaaniturg ära jagatud suure kolmiku vahel, mille moodustasid hiigelkorporatsioonid United Fruits (hilisem Chiquita), Dole ja Del Monte. Kõige suurem turu-osa ehk kolmandik on kuulunud United Fruits?ile (Chiquita).

Chiquita oli veel hiljuti suurim banaanifirma maailmas, kontrollides endiselt kolmandikku kogu planeedi sellealasest kaubandusest. Langus tekkis 1990-ndate teisel poolel, kui Dole võitis turuosa juurde. Halvad lood kujunesid Chiquital pärast 2000. aastat, kui ta pidi peaaegu pankrotti minema ? üheks põhjuseks suutmatus leida ametiühingutega ühist keelt. Rebimine firma ja töötajate vahel kestis peaaegu aasta ning avaldas ääretult kehva mõju majandusnäitajatele. Lisakahjumit tekitas 1997. aastast USA ja Euroopa Liidu vahel uuesti lahvatanud banaanisõda. Peale kokkulepete saavutamist 2001. aastal on olukord paranenud ning firma peaaegu oma positsioonid taastanud.

Eri banaanidel eri tariifid

Banaanisõda Euroopa Liidu ja USA vahel on kestnud juba aastaid, algseks põhjuseks Euroopa Liidu poolt kehtestatud madalamad tariifid Aafrikast ning Vaikse ookeani ja Kariibi mere saartelt sissetoodud banaanidele. Madalad tariifid on paika pandud Lomé konventsiooniga, mis moodustab maailma ühe suurima kaubanduse ja abi pakti.

Need riigid on üksikute eranditega Euroopa Liidu liikmesmaade endised kolooniad, mis vajavad abi ja toetust. Banaanikaubandus on neile olemasoluks sama tähtis kui Kesk-Ameerika riikides, kuid neis ei kasvata banaane suurkorporatsioonid.

Näiteks Kariibi mere saarte banaanid kasvavad väikestes, ühele perele kuuluvates istandustes, mis on sageli paljudele inimestele ainus elatusvahend. Arenenud maailm on hoidnud neid maid majanduslikult sõltuvana juba sajandeid ning muutnud nad väga tundlikuks oma põhilises majandusharus ? banaanikaubanduses ? toimuvate muutuste suhtes.

Pereistandustes kasvavad banaanid tavaliselt õige koostisega mullal ning õiges kliimas. Kuna väike istandus ei suuda panna suuri summasid väetiste ja putukamürkide alla, on saak tavaliselt bioloogiliselt puhas, kuid jääb koguselt ja kaalult suurfirmade viljadele alla. Suur hulk tööd tehakse ära käsitsi, mis lisab viljale hinda.

Selline väike istandus ei suuda iial võistelda Chiquita- ja Dole?i-suguste korporatsioonidega, kus väetamiseks ning putukate tõrjumiseks kasutatakse väikelennukeid. Lennukitelt puistatakse ruutkilomeetrite kaupa laiuvatele põldudele suures koguses kemikaale kogu banaani kasvuea vältel. Tulemuseks on kopsakas, putukatevaba ning odav ja kemikaalidest küllastatud banaan.

Mängu tuleb härra Lindner

Et muuta olukorda oma kaubanduspartneritele soodsamaks, kehtestas Euroopa Liit Kariibi mere, Vaikse ookeani ja Aafrika banaanidele nulltariifid. Selline samm, mis muutis Kesk-Ameerika banaanid eurooplaste jaoks kallimaks, tekitas suurtes banaanikorporatsioonides viha ning sundis neid Ameerika Ühendriikide valitsusele kui ainsale võimalikule relvale survet avaldama. Kesk-Ameerika banaanikasvatajatele on Euroopa turg väga tähtis ? tuleb siit ju pool nende ülemaailmsest kasumist.

Omaette nähtuseks selles loos sai härra Lindner ? mees, kes juhib kontserni American Finance Group. Selle grupi varade hulka kuulub ka Chiquita korporatsioon. Lindneri sõnul oli ta tänu Euroopa Liidu ?banaanirezŠiimile? kaotanud juba üle ühe miljardi Ameerika dollari (13 miljardit krooni) ning ta soovis, et USA valitsus aitaks need tema taskusse tagasi tuua. Tema tahtmiseks oli, et Ühendriigid kuulutaksid Euroopale kaubandussõja, taotlemaks ?tema? banaanidele null-tariifi kehtestamist.

Lindner kasutas taktikat, mis alati töötab ? see on raha. Ta mässis oma banaanisõja soovi kopsakatesse rahapaberitesse, millega ta toetas nii demokraatide kui ka vabariiklaste valimiskampaaniaid, kumbagi enam-vähem võrdselt. See samm tõi talle võidu ning USA valitsus alustas peagi Euroopale surve avaldamist Maailma Kaubandus-organisatsiooni (WTO) kaudu.

Banaanisõjas võitjaid pole

1997. aasta septembris võttis Maailma Kaubandusorganisatsioon vastu otsuse, mis keelas ühe toiduaine diskrimineerimise teise suhtes sõltuvalt toidu tootmise kohast.

See oli hoop väikefarmeritele, kes seati suurfirmadega ühele pulgale. Ebastabiilse majandusega riikide tootjad ei suuda eales maailmaturul ilma lisaabita suurfirmadega võistelda.

WTO käik nullis ära ka Lomé konventsiooni ning sundis Euroopa Liidu riike leidma teisi nippe, et toetada oma endiste kolooniate banaaniäri. Kvoote esialgu veel ära ei kaotatud, need lihtsalt diferentseeriti nii kavalalt, et nendesse mahtus kogu kaup, mis tuli Lomé konventsiooni partneritelt. Kesk-Ameerika suurkorporatsioonide jaoks ei olnud kvoodid küllalt suured.

Sellised käigud sundisid Ameerika Ühendriike uuesti vastumeetmetele, sellistele, millel ei ole midagi ühist banaanidega. Euroopa Liidust ostetud erinevatele kaupadele ? näiteks kroonlühtrid, kasŠmiirist dzŠemprid, Pecorino juust, plastikust käekotid ja palju muud ? kehtestati niinimetatud karistustariifid. Muidugi hiigelsuured.

Kolm eri tariifi

2001. aasta novembris jõudsid Euroopa Liit ja Ameerika Ühendriigid lõplikule lahendile banaanisõja katkestamiseks. Sõlmiti kokkulepe, mille kohaselt Euroopa Liit rakendab kõikidele banaanidele kõikidest maailmajagudest ühtset tariifi, seda küll alates 2006. aasta jaanuarist. Senimaani tuuakse

Euroopa Liidu riikidest banaane sisse nn ajaloolise kvoodi alusel ning kehtib kolm eraldi tariifi. Eesti jaoks tähendab see seda, et siia saab banaane importida täpselt nii palju, kui viimastel aastatel on sisse toodud.

Alates 2006. aasta jaanuarist kehtivad küll ühtsed tariifid, kuid Vaikse ookeani, Kariibi mere ja Aafrika maadele tehakse soodustusi, et nende banaanikaubandus ellu jääks. Sellise sammuga olid nõus nii WTO kui ka Ameerika Ühendriigid.

Hiigelkontsern:Chiquitaläbi aastate

?? 1870 Kapten Lorenzo Dow Baker ostis Jamaicalt 160 kimpu banaane ja müüs nad 11 päeva pärast kasumiga maha.

?? 1885 Kapten Baker lõi käed kokku Andrew Prestoniga ning pani aluse firmale nimega Boston Fruit Company.

?? 1899 Boston Fruit Company?ga ühines raudteefirma ning moodustis nimetati ümber United Fruit Company?ks. Samal aastal loodi raudteevõrgustik, et transportida banaane üle terve USA.

?? 1903 Banaanide vedamiseks üle mere hakati kasutama jahutusega laevu. Samal aastal muutus firma börsifirmaks.

?? 1910 Ladina-Ameerikas viidi läbi esimene banaanialane uurimus, et aretada välja haiguskindel banaan.

?? 1941 Teine maailmasõda seiskas ajutiselt banaanikaubanduse.

?? 1944 Firma tutvustas kaubamärki Chiquita, Miss Chiquitat ja uut tunnuslaulu.

?? 1966 Kaubamärki Chiquita kandvad banaanid jõudsid Euroopasse.

?? 1980 Chiquita oli Lake Placidi ametlik sponsor ja banaanidega varustaja.

?? 1990 Chiquita investeerib Costa Ricasse suuri summasid, et Atlandi-äärseid istandusi laiendada, samal aastal sai firma nimeks Chiquita Brands International.

?? 1992 Firma võttis kasutusele kontrollitud atmosfääriga jahutuslaevad, et banaanid ühtlasemalt küpseksid.

?? 1993 Euroopa Ühendus kehtestas Kesk-Ameerika banaanidele kõrgendatud tariifid, millega Chiquita kaotas pool oma kasumist.

?? 2001 Banaanifirma allkirjastas tööliste ametiühinguga kokkuleppe. Selle eest olid korporatsiooni töötajad võidelnud terve aasta.

?? 2004 Chiquita tõmbus Kolumbiast tagasi, müües sealse tütarfirma.